ustele, akendele ja mujale. Vanapaganast vabanemiseks arvati heaks „Isa pojuke, püha ristike“ nimetada, aga ka tagaspidi Issameiet lugeda, kui vanapagan ehk surnu hing kusagil kallale kipub. Tagaspidi loetud Issameie on maagiline abinõu mõnesuguste hädaohtude vasta.
Surnute meeldetuletamiseks määras Rooma kirik pühade meeste päeva 1. novembril. Pühade meeste päevaga sulasid vanade eestlaste jäoaeg, jäguaeg, jäoõhtud ühte. Need algasid niisama 1. novembril ja kestsid mardipäevani. Kreutzwald määrab jäoaja jõuluaja peale ja nimetab seda aega ka jõuajaks, oletades, et see nimi jõuluga ühenduses seisab. Ülepea arvab ta jõulu Kõuga kokku puutuvat ehk sellest sõnast tuletatud olevat (Verhandlungen der Gel. Estn. Gesellschaft II, 3, l. 44). Jäoõhtutel ehk jäoajal ei ole ometi jõuluga midagi ühist ega peeta seda tavalisesti jõuluga ühenduses, vaid, nagu juba tähendatud, varemini. Jäoaja pidamist tuntakse Virumaal ja Harju rannas. Rannast kaugemal Harjus seda ei tuntud, vaid seal pilgati: Ei tea, mis seal õige jagatakse, kas hülge vorsti või!
Jäoaeg esineb nii-ütelda kristliku pühade meeste päeva jätkuna. Kuna pühade meeste päeval ainult pühi mehi mäletati, oli jäoaeg kõigi surnute mälestusele pühendatud. Jäoaeg langeb teiselt poolt paganuse hingedeajaga ühte (Eesti mütoloogia I, l. 45—47), mil kõiki surnuid arvati koju käima tulevat, kus neid söökidega, jookidega vasta võeti. Jäoõhtuid peeti, nagu neljapäeva-õhtuid, pühadeks; kristlikkudes peredes loeti, lauldi vaimulikka laulusid, mujal aga viideti niisama aega, mõistatati, jutustati vanu jutte, tehti nalja j.n.e. Harukorral tegid tütarlapsed neil õhtutel enestele tööd, nimelt veimevaka jaoks, niisama lõhkusid poisid peergude puudusel mõne korra peergu. Kedagi peremees tööle ei sundinud. Kõvasti oli keeldud neil õhtutel, aga mõnes kohas isegi päeva ajal kolistada, müristada. Täielik vaikus pidi kuni jäoaja lõpuni, mardipäeva laupäevani valitsema.
Pühade meeste päeva jäoõhtu oli G. Wilbergi teate järele ilmade ettekuulutajakski. Mindi mere äärde vaatama, kas mere vesi ühekõrgusel seisab. Seletati, kui ta „pageneb“ ehk tõuseb, ei jää jää talvel kuigi kauaks seisma; sellepärast ei jäetud niisuguste tähelepanekute puhul võrka ega köisi ööseks jääle. Aga muilgi jäoõhtutel pandi niisama merevett tähele (Eesti Kultuura II, l. 272).
Jäoaega tuntakse laialt Soomeski, kus ta „jakoaika“ nime kannab. Soomes ei peetud „jakoaika“ ometi ühel ajal, vaid see vahetus koha järele. Enamasti igal pool langes see mihklipäeva ja mardipäeva vahelise aja peale. Savos tuntakse õieti kahte „jakoaika“: esimene ehk uus „jakoaika“ ulatab pühade meeste päevast mardipäevani, nagu meil,
