SURM JA MATUS.
Iseäranis silmapaistval viisil on matusekommetes kristlus ja paganus teineteisega kokku punutud. Pea lauldakse vaimulikka laulusid ja loetakse Jumala sõna, pea astuvad ebausu kombed esile, ikka vaheldamisi. Enam kui mujal annavad kristlus ja paganus matusekommetes teineteisele kätt. „Matus“ ja „matma“ sõna juhib meid seletust „maatama“ sõnast (= maaks saama, muutuma) otsima.
Niipea kui keegi surnud, algab sagedasti vaimuliku laulu laulmine ja lühike palvetamine, aga ühtlasi avatakse toauks ja aken, et hing hõlpsasti välja pääseks. Väljas puhuvat tuult nimetatakse niisugusel puhul hingetuuleks. Surnu kohta lüüakse tihti kingnael, et surnu tagasi ei tuleks kodukäija näol. Niisama püütakse kodukäijat eemal hoida seega, et surnu all olnud õled teele, enamasti ristteele viiakse ja seal ära põletatakse.
Veel usutakse, et isikud, kes kudagi vanapaganaga ühenduses seisnud, iialgi kodu õiget surma ei sure, vaid alati „undlikku“ surma surevad, kas iseendid tapavad ehk mingisuguse õnnetuse puhul elu kaotavad. Nende hinge viib vanapagan kohe kaasa; nende surnukehadele jäävad iseäralikud märgid järele. Sarnaseid rikkamaid ja suurtsugu inimesi moondab vanapagan oma sõiduhoosteks; ise tõllas istudes, kihutab ta siia ja sinna kellegi oma jüngri hinge ära tooma.
Meesterahvas peab meesterahva surnut pesema, naisterahvas naisterahva; pesemist peetakse väga tähtsaks; muidu hakkaks surnu kodu käima. Pesija pärib surnu särgi. Surnu pesu seep arvatakse rohuks mitme haiguse vasta, iseäranis kooljaluu vasta.
Senikui surnukeha matmata, ei tohi keegi majas tavalist tööd teha. Tihti peavad naabritaludki sellest kombest kinni. Peegel toas kaetakse kinni, et surm sealt välja ei vaataks. Puusärki pannakse surnu vaimulikkude lauludega ja palvetega, aga ühtlasi antakse talle sinna kaasa elus kõige tarvilikumad asjad, mehele isegi kirves ja nuga, naisterahvale nõel, niit ja riidetükid, et ta teel riideid võiks parandada. Raha ega toitki ei tohi puududa. Rindadele seatakse õlekõrtest rist, peale selle veel lauluraamat, aga ka paberitükk „passiks“ Peetrusele ette näidata taeva väravas. Veel antakse surnule peerg peosse, et ta Manalas valgust näeks. Kirstu kinnipanekul lööb igaüks paar korda vasaraga kirstunaela peale.
Ööseks riputatakse tuhka sinna, kus surnu seisnud, et näha saada, kas surnu hakkab kodu käima.
