Õlut — meie ajal viingi — katsub tuju tõsta. — Vennastekoguduse õitseajal püüti paganusesse ulatavat pidu kristianiseerida; töö lõpul helisesid torupilli ehk viiuli helide asemel vaimulikud laulud.
Herrnhuutlaste püüd, talguid kristlikus vaimus reformeerida, ei õnnestunud ometi. Sarnastele talgudele, kus vaimulikka laulusid lauldi ja paluti, ei ilmunud osavõtjaid. Ei aidanud, talgud muutusid või jäid ikkagi ilmlikkudeks lõbupidudeks, nagu nad paganusest peale olnud.
Noorust kutsus kurnipidugi vanasti kokku lõbu pidama. Kurni visati tavalisesti külavainul. See kurniviskamine tõi osavõtjatele hea pidutuju kaasa. Tütarlapsed vaatasid niisugust pidu pealt, viskajate kohta tähendusi tehes. Kurniviskajad katsusid üksteise võidu võitjatena esineda, vähemalt pealtvaatajate silmas, ja võtsid selleks kõike osavust kokku. Harukorral viskasid tütarlapsedki. Rahvalaul laseb kurni koguni kirikuaeda sattuda ja hauauksi avada. Viskaja ehk keegi muu hakkab nüüd hauas puhkajat välja kutsuma, kuid asjata. Ema vastab hauast:
Ei või tõusta, ei tõota, |
Mõlemat sugu ühendab lühemaks pidupidamiseks kiik. Kurniviskamine ja kiik jäid kiriklikust mõjust kõige enam puutumata, vähemalt puuduvad teated nende kristianiseerimise kohta. Ainult kaotada katsuti neid usuelu ninameeste poolt. Kiik säilis hästi endist iseloomu, isegi siis, kui ta ülestõusmise-pühiks tegevusesse pandi. Vaevalt uskuda, et ülestõusmisegi pühad suutsid kiikumisepidule teistsugu iseloomu anda kui sel enne olnud.
Ülestõusmise-pühiks ehitati kiik mõnes üksikus kohas; teisal kogus noorus kogu suve kiigule, iseäranis laupäeva õhtuti ja pühapäeviti. Noored mehed kiigutasid hea meelega neiusid. Kiigul kõlasid lõbusad laulud. Neid on seni mõndagi säilinud. Laulud teevad kiigu õieti kaugelt toodud lõbutegijaks:
Kiik on toodud Kirjalasta, |
