eest hoitakse laps hoolsalt varjul; juhtuvad nad ometi last nägema, siis püütakse võõra riide küljest karvu saada ehk pannakse võõra ette narts nii maha, et ta selle peale peab astuma. Juhtub edaspidi midagi äpardust, siis suitsetatakse teda niisuguste karvadega ehk nartsuga. Titeema peab musti riideid kandma, et kuri silm ta peale ei hakkaks. Ristimist ei tohi ta näha, kui ka last kodu ristitagu.
Vanemal ajal ristiti laps enamasti juba järgmisel pühapäeval pärast sündimist. Vaderid kannavad kindaid käes, et kuri silm neisse ega lapsesse ei mõjuks. Peale selle pannakse assa föetida’t lapse mähkmetesse (vd. Eesti mütoloogia, I. l. 25) ehk suitsetatakse sellega last kurja silma vasta. Veel pannakse lapsele leiba natuke mähkmetesse, et lapsel elus leiba ei puuduks; ema topib lapsele raasukesi suhugi, et laps targaks saaks. Tütarlapse käed vabastatakse ristimise ajal mähkmetest, et laps agaraks töötegijaks kasvaks, poisslapse käed jäetakse mähkmetesse, sest muidu võiks poisist karvakiskuja saada. Ristimise ajal ei tohi vaderid ümber vahtida, sest muidu näeks nende ristilaps suureks kasvades palju tonta. Tütarlapse ristivesi valatakse iga nelja taevakaare poole ja öeldakse: „Tulgu siit kosilased, tulgu sealt kosilased!“ (Holzmayer, Osiliana, l. 102).
Karjub laps enne ristimist, kardetakse, et ta pea sureb; karjub ta ristimise ajal, tähendab, et lapsest tubli laulja saab; karjub ta pärast ristimist, tähendab, et talle mitte kohane nimi antud. Ristimisevette pannakse tavalisesti vaderite poolt hõberaha; selle vee saab kas vee tooja ehk ristija enesele. Raha on veele ohvriks selle eest, et vesi last puhastab (vd. Esivanemate ohverdamised l. 60). Ristiveel arvatakse iseäralik jõud olevat; seda vett valati varemal ajal mingisugusesse ohvripaika maha.
Esimesele pojale antakse sagedasti vanaisa nimi. Arvatakse, et vanaisa vaim pojapojas edasi elab, ta haldijas pojapoega tulnud. Niisama omandab tütarlaps tihti vanaema nime. Järgmiste laste nimede andmisel käidi varemal ajal kalendri tähtpäevade järele: võeti lähema pühalise nimi. Esimene tütar kutsutakse neitsi lapseks, viimane tuhakotiks, viimane poeg taadi tuhakotiks. Sünnib ometi veel üks laps, hüütakse seda viimseks tuhakotiks. Bocleri raamat (Der Esten ab. Gebr. 18) teab, et kui vanematel lapsed surevad, nad järgmisele pojale Aadam ja tütrele Eeva nimeks annavad, selles lootuses, et siis lapsed elusse jäävad.
Kreutzwald lisab niisuguse väite kohta omalt poolt juurde, et see talle võõras, küll aga kuulnud ta Ranna-Virumaal, et laste sündimise puhul ei olla Rõugutajat küllalt austatud ja sellepärast surnud laps vanemate süü pärast varakult.
