JÜRI.
Legend jutustab, ristikoguduse tagakiusamise ajal kolmanda aastasaja lõpul elanud Kapadookias vapper Georgios. Korra tulnud kole lohemadu maad ja rahvast rüüstama. Keegi pole julenud koledale kollile vastu minna; hirmus elukas murdnud iga vastumineja. Georgios aga istunud ratsu selga, kihutanud, piik peos, jäleda eluka kallale ja tapnud kolli. Maa ja rahvas pääsnud nagu luupaine alt vabaks. Tagakiusamise ajal ei hoolinud keiser Diokletianus ometi Georgiose vägimehe-teost midagi, vaid saatis vahva võitja 23. aprillil 303. a. surma, sest et see ristiusku ei tahtnud ära salata.
See lohemao äravõitja Georgios on eestlaste suus Jüriks moondunud, niisama ka venelastel Юрій’ks. Läänerahvad lühendasid Georgiose nime Georgiks. Georgist tekkis eestlase suus Jürg, Jurka ja Jürgist Jüri. Veel paarisaja aasta eest leiame kaunis laialt nime Jürg. Meie ajal on viimne sõnakuju koguni harva alal hoidunud. Soomlaste seas on Georg Yrjöks ja Yrjänäks muutunud, Rootsis vanemal ajal Örjaniks, Örjaks. Karjalaste seas on Jyrki nimi üleüldine. Venelaste viisi nimetatakse tedä seal toitjaks (syötäjä, syöttäjäni = кормилица). Ingeris hüütakse teda „armuliseks“ ja „metsaherraks“ Venelaste seas esineb Georgios Juri ja Georgi kujul. Püha mehena austatakse teda aga Georgi nimel. Georgi nime kannab ta ka Vene sõjaväe kaitsepühalisena, niisama Vene riigi õuemärgis. Lohemao vahva võitja mälestuseks asutatud Georgi rist ehib kõigi kangelaste rinda.
Püha Jüri lohemaoga on ju vara paganust võitva ristiusu sümboliks saanud. Nagu ratsu ja ratsanik piigiga ta seljas lohemao purustab nii ristiusk paganuse. Kuni 11. aastasaja lõpuni kujutati püha Jüri lohemao peal seismas, hilisematel kujutustel aga hakkab lohemadu ta all elama. Vägimees tormab ratsu seljas ta kallale ja torkab piigi ta kidade vahele. Teisendi järele asub Liibiamaal ühe linna ligidal järves kole madu, kellele linnarahvas iga päev 2 lammast peab andma ohvriks. Lambad lõpevad, antakse üks lammas, teine laps. Viimaks tuleb kord kuninga tütre kätte maole söödaks minna. Kuningas ei tahaks tütart anda, aga ei või parata. Tütar ootab järve kaldal lohemao tulekut. Enne ilmub ometi ratsu seljas kangelane Jüri, kes varsti väljatuleva kolli piigiga läbi torkab. Kuninga tütar seob vöö kolli kaela ja viib eluka linnarahvale näha. Linnas olles tapab Jüri kolli täiesti. Rahvas heidab nüüd ristiusku ja kuningas ehitab toreda kiriku neitsi Maarjale ja pühale Jürile (K. Krohn, Neito ja lohikäärme, l. 73—74). Eesti rahva seas esineb see viimne teisend ilma püha Jüri nimeta, esineb legendi asemel ennemuistse jutuna.
