ei ole vanemal ajal Saksamaalgi jõulupuu üleüldiselt tuttav olnud, vaid peaasjalikult Elsassis.
Esimest korda mainitakse seal jõulukuuske ühes raamatus 1604. aastal. Mitme teate järele peaks Lutherus jõulupuu ülesleidja olema; ta kõndinud korra metsas, mis ta kohta suure mulje avaldanud; võtnud väikse kuuse, viinud koju, pannud küünlaid okstele ja näidanud siis lastele. Kuid see on uueaegne seletus. Tõsiasjaks jääb, et jõulupuu paganusest pärit, esmalt ainult kitsamas piiris tuttav olnud ja 18. aastasajal Saksamaal ikka enam laiale lagunenud. Göthest teatakse, et ta alles 1765 esimest korda Leipzigis jõulukuuse nägi. Berliini jõudis jõulukuusk männi näol 1780 ja 19. aastasaja esimesel poolel pääsis ta Eestimaa mõisatesse, lõpupoolel aga ka taludesse ja isegi Venemaa haritlaste kodadesse. Lühidalt: paganuse jäänus jõulupuu on enesele kristlikku sisu omandada püüdes viimasel ajal võidukäiku kogu Euroopasse alanud. Ei siis ainult keskajal paganastatud pühi, vaid see kestab veel meie päevini.
Keskajal peeti meie kodumaa saksa seltskonnas juba kuuse ümber pidu, kuid see sündis vastlapäeval, mitte jõulus. Metsast toodi pikk kuusk, ehiti roosidega, pandi turul püsti, süüdati põlema. Noored võtsid üksteise käest kinni, hüppasid ja tantsisid ümber kuuse (Russovi ajaraamat, 34b). Vastlapäeva kuusk siireti hiljemini meil jõulukuuseks.
Kui jõul tõesti nalja- ehk lõbupüha tähendab, nagu Mogk seletab, tuletavad sakslastel „sulane Ruprecht“ ehk „jõulutaat“, meil aga „jõulupukk“, „jõulusokk“, „jõuluhani“ seda naljategemist meelde. Jõululoom seab tavalisesti looga nii põigiti jalgade vahele, et otsad ülespoole seisavad; otsad seotakse nööriga kokku, nöör pannakse üle õla. Pukiks ehk sokuks mineja võtab teki ehk kasuka üle pea ja jõululoom ongi valmis. Nüüd algab puki poolt mõnesugune naljategemine kodu, tihti läheb pukk külassegi nalja tegema. Jõulupukile antakse võõras kohas mitmesugust suhupistet.
Tüdrukud moondavad endid jõuluhanedeks. Karuspidi kasukas selga, teivas käisest läbi, vitsakimp kätte — jõuluhani valmis. Vitsaga lööb jõuluhani Kadri kombel noori, vanu; kes ei taha vitsu saada, maksku jõuluhanele lunastust. Tihti visatakse hanele vett kaela, ütlusega, et ega hani või veeta elada.
Peale selle küsitakse sagedasti jõuluajal: kas kingsepp kodu?
Tehti õlest kingsepa kuju ja katsuti kingsepa silma pista. Soomes on kingsepp enam kristlastatud. Seal küsitakse tavalisesti: kas Tapani (Tehvanus) kodu?
