jana austati, talt ometi niisama kõigile loomadele kaitset ja sigidust loodeti. Alles teises reas esineb ta vilja sigiduse andjana. — Peale nimetatud päevade ohverdati Tõnni vakale rohkesti neljapäeval, aga muilgi päevil ei unustatud ohverdamist.
Nagu Uku vakale, ohverdati Tõnni vakalegi osa kõigest, mida majas keedeti, küpsetati, söödi, joodi, valmistati. Isegi raha pandi, kui seda saadi, Tõnni vakka. Vändras tehti kudumise ajal väiksed kindad ja sukad ja pandi Tõnnile vakka, isegi särk õmmeldi Tõnnile ülikonna kõrval. Aeg-ajalt tühjendati Tõnni vakka; enamasti põletati sissepandud toiduaineid. Vakast saadud raha eest aga osteti kõrtsist keelekastet.
M. Weske teadete järele oli ülemaid ja alamaid Tõnna. Küünla vanadus määras Tõnni iga. Küünalt püüti sagedasti rasva sisse kastes suuremaks kasvatada, sest suurem, jämedam küünal pidi rohkemini mõjuma. Puust ja metallist tehtud Tõnnide vahel ei kuule niisugust vahetegemist. Vanema Tõnni majasse tulid Tõnni austajad sagedasti kokku nõu pidama ja Tõnni tegusid seletama.
Tõnni kultus kestis Vändras kõige kauemini, Eesti ärkamise ajani. Tihti väidetakse, nagu oleks õpetaja Karl Körber Tõnni kultuse kaotanud. Küll pidas ta sõnadega sõda Tõnni austamise vasta, aga tegelikult ta ometi seda ei suutnud kaotada. Kaotajaks sai opmann Roos ehk teisendi järele Rosenberg (Oma maa III, l. 94). Kuna Körber usuliselt seisukohalt Tõnni vasta võitles, ajas Roosi hävitamisele ainult püüd rahvast vihastada, ärritada. Roos võttis enesega mõne poisi kaasa, läks taludesse, kus teadis Tõnnisid olevat, tungis aitadesse, lõhkus Tõnni vakad puruks, viskas vakkade sisu laiale, raha aga viis kõrtsi, kus ta abilistele õlut ja viina ostis. Nii käis opmann järjekindlalt kõik talud läbi. Mitmed peremehed, kes opmanni tulekut kartsid, hävitasid enne seda juba ise Tõnni vakad ära, nii et opmann hiljemini ilmudes enam midagi ei leidnud. Kus aga Tõnn olemas oli ja peremees opmanni selle juurde ei tahtnud lasta, tarvitas opmann peremehe kohta ratsapiitsa, nii et Tõnn kudagi viisi hävitusest ei pääsnud. Weske teatel hävitati viimne Tõnn Vändra kirikuvallas, kuhu opmann omal ajal ligi ei pääsnud, aastal 1873 (E. K. S. Aastaraamat 1879, l. 40).
Rahvas on arvamist avaldanud, nagu oleks Tõnn eestlaste esivanem olnud. Kui rahvas niisugust väidet avaldas, Tõnn olla ta esivanem, ei avaldanud ta oma tarkust, vaid munkade tarkust. Mungad võisid täie õigusega Tõnni = Antoniust oma esivanemaks nimetada, sest see mees sai nende seisuse esimeseks teerajajaks. Kuuldes, kudas mungad Antoniust = Tõnni esivanemaks hüüdsid, hakkas rahvas nende väidet järele rääkima ja nii tekkis väär-arvamine, nagu esineks Tõnn eestlaste esiisana.
