Lehekülg:Eesti mütoloogia II Eisen.pdf/118

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

nimelt kivi viskamise lugudes, esitavad muugad kas hiidu või vanapaganat. Aga muiski jõuavaldustes ilmub seesama tundemärk.

Kuna tõepoolest muugad seisuse põhjusseaduste järele abielust välja on sulutud, laseb rahvasuu neid muude inimeste moodi abielus elada, tunneb nende naisi ja lapsi. Üks muuga naine puutub korra mehega kokku, kes põllul künnab, härjad adra ees. Muuga naine võtab mehe, härja ja adrad põlle sisse ja viib pojale koju mängukanniks (Wiedemann, Aus dem inneren u. äusseren Leben, l. 431). Nagu tuttav, esineb Kalevipojas pisut teisel kujul hiiu neitsi meeste põlle sisse võtjana (XV l. 1789—1852). Germaania mütoloogiast leiame sellesama aine eest: hiiu naisterahvas viib kündja põlle sees koju. Hiiu naisterahva asemele astub siis teisendites muuga naine, muudab seega ainult nime, aga teod jäävad samadeks.

Ristiusu toojad ladinakeelsed preestrid ja mungad tõid meie rahvale enne tundmata munga nime kaasa. Teiselt poolt on võimalus olemas, et esivanemad venelastegagi kokku puutudes endid ka munga nimega tutvustasid. Ladina monachus esineb venelastel монахъ kujul. Monachuse nime moondasid mitmed rahvad oma keele järele. Sakslased tegid nimest mönch, rootslased munk. Arvatavasti omastasid eestlased munga nime kas alasakslastelt või rootslastelt. Kuid üleüldiselt ei leppinud esivanemad igal pool ühegi võõrakeelse munga nimega täielikult, vaid moondasid teda mitmes kohas oma keele järele. Nii tekkis munga kõrval sõnakuju muuk, kusjuures n sõnast välja langes ehk u-ks muutus. Muidugi esineb keeles sarnaseid üksikute tähtede väljalangemisi sõna keskelt, nagu näituseks länsi sõnast tekkis meil lääs, lääne, kansi sõnast kaas, kaane. Paistus öeldakse J. Ratase teate järele „tundsid“ asemel „tuudsid“ — unk-lõpulisi sõnu on meil koguni vähe, unk jääb neist enam silmapaistvamaks. Igatahes nähti rahvas varemal ajal rohkem „uuk“ lõppu armastavat, mispärast ta munga muugaks moondas. Uuemal ajal, vähemalt kirjanduses, antakse ainult mungale eluõigus, kuna muuk täiesti välja tõrjutud. Vanema rahva keeles elab ometi muuk edasi, niisama esineb ta paljudes kohanimedes.

Ei või nimetamata jätta, et lätlasedki muhk = muuk = munk ütlevad. Nunna hüüavad nad muhku jumprava; vananenud sõnana esineb muhku pils = munkade loss = klooster.

Isegi rootslased tarvitavad munk sõna kõrval sõnakuju, kus n puudub. Näituseks nimetavad Pakri ja Ruhnu saarlased munki muåker, muoger (Russwurm, Eibofolke, § 393, 11). Nagu eestlased, tarvitavad soomlasedki hea meelega sõnakuju ilma n-ta, iseäranis kohanimedes. Soomlased kõnelevad tihti muukilaistest ja muukidest. Hämees Jämsä