Kõike seda ette teades katsusid rannaelanikud kõigest väest endid munkadega kokkupuutumise eest kaugele hoida.
Jälle teise arvamise järele peab rahvas neid kannibaalideks, koerakoonlasteks. Neil olid hirmsad näod, pikad ninad ja müristav jäme hääl, ka võisid nad haisu järele inimese üles leida. Kui nad kristlasi kätte said, küpsetasid nad neid tulel ja sõid ära. Vormsi Rälbüst röövisid mungad korra naise ja jätsid ta laevale eneste juurde, kus nad teda rõõsa piimaga ja pähklituumadega nuumasid. Kolm aastat kestis niisugune nuumamine. Siis aga läksid muugad korra laevalt maale ja naine pääsis vaheajal põgenema (Russwurm, Eibofolke, 393, 6).
Teisal jälle ilmuvad muugad rahva heategijatena rahvale kirikuid ehitama. Pöide ja Valljala kiriku ehitavad muugad isa ja poeg, ehituse ajal sama vasarat siin ja seal tarvitades.
Väike-Maarjas teatakse A. Liivi teate järele, Uku elanud muiste Ebavere mäel, lennanud sealt aga ära Ukutaara orgu Aavispää mõisa maa peale, kus teda jällegi hakatud austama. Ebaverest lahkunud ta sellepärast, et mungad sinna lähedale Väike-Maarja kiriku ehitanud. — Simuna kihelkonda Kallasmäele tahtnud muugad kabelit väikse kellatorniga ehitada. Hulk orje kogutud kokku ehitama. Kuid päevane ehitus kadunud öösel jäljeta ära. Metsa- ja mäevaimud vedanud kõik ehitusekivid laiale. Torn saanud viimaks küll valmis, kadunud pea aga kellalööjaga ühes ära. Sest saadik hakatud mäge Kellamäeks hüüdma ja muugad ei lasknud kabelit enam edasi ehitada.
Isegi varanduse kättejuhatajana esineb muuk. Koluvere lossis oli korra üks ohvitser öömajal. Kesköö ajal ilmus ta ette muuk ja kutsus enese järele. Ohvitser läks. Muuk avas seinakapi, võttis sealt suure võtme välja, andis ohvitserile, sammus siis ohvitseriga seltsis väravast välja ühe künka juurde ja ütles: „Kaeva siin. Kui raudukse leiad, ava selle võtmega!“ Selle peale kadus muuk. Ohvitser ei julenud ometi hakata kaevama (Russwurm, Sagen aus der Wiek, l. 62). Küsitav on, kas eestlased seda lugu tunnud. Russwurm on selle loo Haapsalus kellegi sakslase suust üles kirjutanud.
Niisama peetakse Kuusalu ja Lääne-Nigulagi kirikut muukade ehituseks. Ülepea sulavad kirikute ehitajad muugad hiidudega kokku. Tõepoolest tuleks neid hiidudeks nimetada, kui ka rahvas neile muukade nime andku. Need muugad on 10 jala pikkused ja koleda rammuga. Kirikute müüridesse panevad nad niisuguseid kivimürakaid, mida tavaline inimene ei jaksaks liigutadagi. Mitmes kohas näidatakse veel praegugi kivimürakaid, mis muugad olla praegusele kohale visanud. Näituseks Palivere Rootsi niitsoo suurest kivist teab rahvas selle sedaviisi sinna sattunud olevat (Russwurm, Eibofolke, 393, 11). Mõnegi korra,
