et see mees nende juures soovib paika saada niisuguseks üksielamiseks. Nimetatud vennad olid asjaga nõus ja lubasid talle raeherrade kuuldes anda ühe paiga selleks otstarbeks, kui peapiiskopp seks luba ja voli annab. Linnavalitsus kirjutas sellepärast peapiiskopile ja palus teda, kui ta seda soovitavaks peab, luba ja voli selleks anda, kui ka oma head nõu, kus seda kõige sündsamini võiks korda saata (vo idt sick allerbost vinden moge, dat et en Bestant hebbe), et saaks jumalateenistusi kinnitatud ja rohkendatud ja mehe hea ettevõte täidetud.“
Nii teated Riia arhiivist. Peapiiskopi vastus puudub. Oletada tuleb, et peapiiskopp ettevõttele oma õnnistamist avaldas, sest palve tagasilükkamisel leiduks tingimata sellekohane tähendus kirjas. Kui juba preestrid, mungad ja linnavalitsuse liikmed sissemüürimist arvasid kasulikuks, tarvilikuks ettevõtteks, võis peapiiskopp vaevalt vastapidist arvamist avaldada, seda enam, et jumalateenistuste suuremat mõju ja rohkendamist sissemüürimisest oodati. Igatahes tunnistab see dokument, kudas 15. aastasaja keskel mitte ainult preestrid ja mungad, vaid isegi linnavalitsuse liikmed Riias sissemüürimist heaks kiitsid ja vaimuliku elu edendamiseks tarvilikuks pidasid. Ei tunnista see dokument ka kindlasti sissemüürimist, tunnistab ta ometi selleaegist meeleolu ja vaateid sarnastes küsimustes. Olid ju riiglased vististi vareminigi sarnastest isikutest kuulnud. Ajalugu tunneb suurtsugu naisterahvast Dorothead, kes 44-aastase abielu järele 1394 Preisimaal Marienverderis doomkiriku kongi läks ja seal, pooliti sissemüüritud, veel selsamal aastal elupäevad lõpetas. Dorothea kuulsus sundis muidki sarnaseid loorberipärgi otsima, endid paremini, täielikumalt sisse müürida lastes ja ainult söögi vastuvõtmiseks enestele tarviliku avause jättes, kusjuures müür neile ikka keha ligi ei tarvitsenud ulatada, neile vabatahtlikult valitud hauas natuke liikumisevõimalust jättes. Riia Jakobi kirikust leitud luukeret tohib vaevalt ülemalnimetatud Heinrihu omaks nimetada, sest nagu enne tähendatud, juhatavad riided 16. aastasaja teise poolde. Seega peame oletama, et usupuhastuski usuhullustuse-tegudele piiri ei jaksanud panna, ehk olgu siis, et sissemüüritud isikut paavsti jüngriks tuleb lugeda, missugune oletamine kõige tõenäolikum. Igatahes annab Riias 1455 Heinrihu kohta kirjutatud dokument meile võtme kirikutest usuhullustuse ohvrite otsimiseks, kuna laste luukered ja 70-naelaseid ahelaid kandvad ja muud sarnased luukered lossides meile näpunäiteid jagavad põhjust otsida kuritegudest ja karistustest.
Suurt hulka sissemüürimise lugusid tuleb tingimata luule-ehteks arvata, kui ka rahvajutud sissemüüritud isikuid nimepidi nimetagu, nende sissemüürimise kohta näidaku ja sissemüüritud isikute luude leiust teadku kõnelda. Paraku on teated kirikute müüridest leitud luude kohta
