Vaevalt tahaksin sedasama teguviisi kirikuülematest oletada, kui ka võimalus olemas, nagu preestri Pepoli lugu ja Kuresaare piiskopi Heinrichi kurb saatus tunnistavad.
Ennem sundis usuhullustus isikuid vabatahtlikult ohvriteks anduma. Juba neljandal aastasajal algas tuhin elu täiesti Jumalale pühendada; esinesid sambapühad, eremiidid, oma liha piinajad ja muud sarnased usuhullustajad. Arvati kõiksugu abinõusid välja õndsuse kergemaks saavutamiseks. Uues pühas kojas ennast Jumalale ohverdada, end nagu templi aluskiviks panna lasta, — ses nähti tegu, mis õndsust igatsevat paavstiusu jüngrit tõotas soovitud sihile saata. Jälle teised usuhullustust põdevad isikud ei tahtnud iseendid ohverdada, arvasid aga oma väikesi lapsi eneste eest sedasama kohut täiesti täitvat, sealjuures 2. Moos. 13, 2; 34, 20; 4. Moos. 8, 17 nõudmisi esimesena sündinud poeglastest oma silmaringi järele mõistes. Saksa mütoloog L. Bechstein tähendab: Laste ohverdamist Germaanias näikse hilisemad muinasjutud vallidesse ja lossidesse müüritud lastest kätte juhatavat (Mythe, Sage, l. 26).
Sissemüürimiste põhjusi otsides ja seni avaldatud sellekohaseid oletamisi silmas pidades, tuleb tähendada, et kõige parem kuldsele keskteele pöörda. Täies ulatuses ei tohi me üht ega teist oletamist maksvaks tunnistada, küll aga igaüht omal kohal. Kuritegude pärast müüriti isikuid lossidesse, ehk kui mitte alati kuritegude pärast, siis ometi kuritegude katmiseks. Usuhullustuse tuhinas lasksid jälle teised endid kirikutesse müürida, et sel kombel õndsateks saada. Nagu näha, võis kirikusse müürimine ainult isiku omal soovil tulla küsimusesse. Selle soovi avalduseks tarvitati rahvajuttude järele tihti vaga pettust, isikule kiriku võtmete kandmist lubades. Korra avaldatud soovist võis soovija ennast vaevalt vabastada. Ülepea näis vaimulikkude meeste seas praeguse aastatuhande esimesel poolel arvamine valitsevat, et „ehituse-ohver“ pühale kojale tingimata kasulik, Jumalale meelepäraline tegu.
Ajalooliselt ei või kõiki neid väiteid tõendada. Ajalugu vaikib sissemüürimisest nii hästi kui täiesti; luukere ja kontide leiud eeldavad sissemüürimist. Ainult üks, asja pooliti seletav dokument on Riia linna arhiivis Alasaksa keeles olemas. Eestistuses kuulub see huvitav dokument nii (Hupel, Nord. Misc. XX, 424—425; Monumenta Liv. Ant. IV, 122):
„Taevaminemise-päeval 1455 ilmus linnavalitsuse ette linnast üks mees, Heinrih nimi, heade elukommetega ja ausate viisidega (van guden levende und van guder hövischer Handlunge); see nõudis elu elamiseks üksi ja väljaspool maailma palumises — ennast sisse lasta müürida ja elu sedaviisi Jumala armu ja heade inimeste armuandide peale lootes lõpetada. Mõned linnavalitsuse liikmed läksid selle Heinrihuga gardiani ja minnevendade (= minoriitlaste) juurde, esitasid neile asja ja teadustasid,
