teda söödetakse läbi avause. Sissemüüritud isikud ei ela kaua; toidutoojad pääsevad juba mõne aja pärast hoolekandmisest vabaks. Niisugune pilt kordub peaaegu iga üksiku sissemüüritud isiku juures. Pärast sissemüüritud isikute surma müüritakse avaus kergelt kinni.
Üksikuid kirikuid tähele pannes olgu nimetatud: Rakveres, Jõhvis ja Rõngus müüritakse keegi Mihkel, Viru-Nigulas Nigulas, Nigulistes, Hanilas, Otepääs, Põltsamaal, Rannus, Järva Peetris, Jõelehtmes, Tõstamaal nimetamata isik, Põlves väike mees põlvini; sest kirikulegi nimi Põlve kirik. Kodaveres keegi Kota; sest kirikule Kodavere nimi. Martnas võetakse kündja Mart kündmise ajal kinni ja müüritakse härgadega üheskoos sisse. Pilistveres joodetakse pillimees Villem, teisendi järele Andres enne sissemüürimist tublisti joobnuks; sandikoja juures veel praegu ta luud hingamas. Niisama joodetakse Kolga-Jaanis Kolga-Jaan joobnuks enne sissemüürimist, ka Tarvastus keegi nimeta isik. Karksis ja M.-Magdaleenas naisterahvas. Nigulas pannakse joobnud Nigulale veel härjaike pea alla; mispärast, jääb seletamata. Võnnus antakse võtmeid kanda tahtjale Jaagupile enne unerohtu.
Jüris ei lepita ühe sissemüüritavaga, vaid võetakse seks otstarbeks koguni kolm Jürit. Samasugune lugu kordub Laiusel; seal peavad 4 Jürit — vähemalt nende pead — jäädavalt kirikuvõtmeid kandma. Ühes kui teises kohas peade asemed näha, aukude vahet vaks maad, sügavus 6 tolli. Sahal müüritakse kolmel kabelilõhkujal mehel ainult pead müüri sisse, kehad aga jäetakse välja tolgendama. Pöides leiavad koguni 7 venda korraga müürides aset, tõotusega, et kui 7 venda kirikusse tuleb, kirik maa alla vajugu.
Kõige suurem rohkus kirikutesse müüritud isikute poolest valitseb Tartus ja kohalikus maakonnas: rahvaluule tunneb siin 15 võtmete kandjatega varustatud kirikut, kuna ta saarlastele nagu võõrasema osa esitab; nende kirikute ümber heljub küll ennemuistse jutu pärg, aga sissemüürimise palma pärib ses pärjas ainult paar. Tartu iga kiriku müürisid hoiab võtmete kandja alal. Doome kirikusse müürimise kohta leidub mitu teisendit (Eesti Kirjandus 1913, lk. 332—334). Ehitamise ajal müüritakse kirikuseintesse ilus naisterahvas. Ühe teisendi järele on kiriku keldrisse surnud vürstitütar kiriku võtmete kandjaks sisse müüritud, teise teisendi järele aga kuninga poeg oma ema ja õega. Kuna muis kirikutes võtmete kandjad kohal vagust puhkavad, lahkuvad nad Tartus jaaniööl ehk vana aasta ööl kohalt, mäele minnes enesele päästjaid otsima. Kuninga poeg omastega sammub vana aasta ööse kirikust mäele paluma, et ärapäästja ilmuks. Naisterahvad jälle lehvivad jaaniööl ehk uue aasta ööl õhus, kas kuldrist ehk kuldvõti käes. Risti katsub kandja kellelegi naisterahvale
