detega ümber käinud ja neid rohkesti omalt poolt „kaunistanud“ Seega kaotavad Laguse üleskirjutused suuremalt jaolt väärtuse. Selle järele ei või meie ka Laguse teadetele Liijoni ingli kohta iseäralikku lugupidamist lubada, liiatigi veel sellepärast, et need muude teadetega sugugi ühte ei sobi.
Mõned arvavad, et Liijoni ingel täiesti Laguse omast peast väljakasvanud, nagu mõnda muud, mis ta Eesti vanasse usku luuletanud. Olgu lugu nüüd selle poolest kudas on, aga niipalju on selge, et Liijoni ingel milgi kombel pagana-aja eestlaste usku ei puutu, sest nagu tähendatud, ei tunnud pagana-aja eestlased ega muud Soome sugu rahvad ristiusu inglid. Liijoni ingel on uuema aja leidus. Ja uuema aja leidusena ei ole ta kogu Eesti rahval tuttav. Lagus ütleb, et Liijoni inglit Viljandimaal Virtsjärve ääres tuntakse, kuid uuemal ajal ei ole sellekohaseid jälgi leitud, vähemalt mitte mütoloogilises mõttes. Kui Liijoni ingel tõesti ometi vanade eestlaste usku tunginud, millal on see sündinud? Vististi katoliku usu ajal. Teame, et ka Rooma usk vahemehi tarvitab, kes inimeste palved Jumala ette kannavad. Niisugune vahemees eksis Rooma usult vanasse Eesti uskugi Liijoni ingli näol. Liijoni ingli enesegi nimi on piiblist võetud, nagu seda üsna õieti Kreutzwaldi ja Neusi laulude koguski on tähendatud. Liijon ei tähenda midagi muud kui leegioni, Liijoni ingel siis leegioni inglit. Matteuse evangeeliumi 26. peatükis 53. salmis räägib Kristus kaheteistkümnest leegionist inglitest ja Mark. 5, 9 ja Luuk. 8, 30 nimetab roojane vaim iseennast leegioniks. Seda leegioni peavad mõned iseäralikuks sugunimeks. Igatahes on piibli leegion Laguse Liijon.
Liijoni ingel on uue aja laps, keda muistne Eesti usk ei tunne.
