dega ehitud kuldkroon. Jumala põlvil nähti hõbekauss, täis kuldraha, nii suur, et neljal mehel oleks küllalt tööd olnud, kui oleks tahtnud seda joogiriista tühjendada. Papi ametit templis pidas Bjarma kuninga oma ema Kolfrosta, kelle kaitsjaks oli üks ori ja kaks nõiutud looma, härg ja kotkas. Need tapsid igaühe, kes usaldas templile läheneda. Templis oli maaalune käik ja selle lõpul salauks. Veel toredamalt kirjeldab seda templit Sturlaug Starfsame muinasjutt. See tempel oli Dvina jõe läänerannal, kaetud nii rohkesti kullaga ja kalliskividega, et kogu ümbrus säras ja hiilgas. Seespool läve oli mürgil täidetud haud, eelpool Thori kuju, hõbelaud ees; laual kuulus kullast läikiv metshärja sarv, seegi täis mürki. Kümmekond nõiamoori valvas templit; templit hoidis naishiid. (J. Krohn, Suomen suvun pakan. jumalanpalvelus, l. 14.)
Luule on teateid toredasti ehtinud, aga luuleehteid teadetest laasides jääb ikka mingisugune püha koda järele ja Jumala kuju selles jumalateenimise hoones. Kaugemale lääne poole tulles kaovad Soome sugu rahvaste seas kõik templi jäljed, küll aga leiame neid jumalakujudest.
Sagedasti arvatakse Eestis, nagu oleksid meil kõrgemate olevuste kujud täiesti puudunud. See oletamine ei vasta tõeoludele. Läti Hindrek annab meile vastapidiseks väiteks näpunäiteid.
Ebavere mäest ja hiiest kõneledes, kus saarlaste suur jumal Tharapita sündinud ja kust ta Saaremaale lennanud, kirjutab Läti Hindrek edasi: Üks preester läks ja raius sinnatehtud jumalate pildid ja kujud maha ja imestlesid need (= maaasunikud), et verd ei voolanud, ja uskusid preestrite kõnet seda enam. (Ajaraamat XXIV, 5). Oletada tuleb, et Hindrek veel rohkem jumalate kujudest kõneleb, kui ta ka neid selgelt ei nimeta. Muhu kindluse äravõtmise puhul kirjutab ajakirjanik, saarlased palunud puud (= nemus) appi, kristlased Jeesust. Vististi tähendab „nemus“ siin mingisugust puusse lõigatud kuju, siis jumala kuju. Raamatu lõpul rõõmustab Hindrek, et nüüd Tharapita välja visatud. Siingi tuleb Tharapita väljaviskamisega vist Tharapita kuju väljaviskamist mõtelda.
Kui Läti Hindrek jumalate piltidest kõneleb, võib seda vaevalt sõna tõsises mõttes mõista. Võimata uskuda, et vanad eestlased pilta meieaegses pildimõistes oleksid tunnud. Läti Hindreku pilta tuleb palju enam ikka puu oksa, puutüve ehk aga ka lahtise puutüki otsa lõigatud või nikerdatud kujudeks pidada. Ei tahaks uskuda, et nikerdamise kunst meil kuigi palju välja oli arenenud, palju enam esitab ta algastmeid Iooduselapse esimesel säärasel tööl, umbes niisama kui karjalapsed veel meie ajal oma taiet nikerdamises avaldavad.
Need puukujud ei võinud muidugi ajahambale vasta panna ega kauemaks ajaks kestma jääda. Kui ka ristiusu toojad paaris paigas Läti Hindreku teadete järele jumalate kujusid hävitasid ehk austamise kohast välja viskasid, suutsid nad seda vaevalt igal pool teha. Vististi ei ehtinud jumalate kujud ainult Ebavere hiit, vaid veel muid sarnaseid kohti. Igal pool ei puutunud kujud ristiusu toojate silma. Võimlik, et esivanemad kujusid niisugusest kohast, kus ristiinimeste, s. o. preestrite või munkade silm neid juhtus nägema, varjulisesse paika viisid.
Võhma Vanamõisa küla hiietänava otsas olnud rahvajutu järele vanasti hiis jumalakujuga, kus ohverdatud. Missugune jumalakuju see olnud, ei teata enam. — Ka Palamuse Kujumäel olnud muiste kuju. Võimalik, et see Maarja kuju oli. Sooru Tuulemäe hiietammiku kuju oli igatahes Maarja kuju, mille katoliiklased sinna püstitasid paganuse
92
