Õpetlaste seas on mõtteid avaldatud selle kohta, kellele niisugustel kividel ohverdati. Ühe arvamise järele viiakse ohvrid kivihaldjaile, kes eluhoonete ligidal kivide all elavad ja mõne korra sealt väljagi tulevad. Nagu näha, ohverdati mõnel ohvrikivil õige sagedasti ja rohkesti. Sellepärast tekib kahtlus, kas tõesti kivihaldjaid nii tihti ohvritega austatud. Iseasi oleks, kui ainult haiguste puhul ohverdati ja ohverdamisest parandust oodati.
Rootsi õpetlane Ekholm tunnistab surnud ohvrisaajateks (Ymer, 1916 l. 307). Tõsi on, surnud said mõnesuguseid ohvrid ja mõnes kohas, aga iga ohvri kohta ei või ometi tunnistada, et see surnutele määratud. Laplaste seidad igatahes seisavad surnute austamisega lähedas ühenduses. Kindlaks jääb, et meilgi kivile viidud ohver sagedasti surnule oli arvatud.
Soome ohvrikivide kohta väidab prof. A. M. Tallgrén, et need on lääne-kultuuri voolu tooted. (Suomen kiinteät muinaisjäännökset, l. 7011.) Sama väide maksab Eesti ohvrikividegi kohta. Tallgrén peab neid vanema kui Soome sugu asutuse mälestusmärkideks, sest Soome-Ugri rahvaste usundites ei tunta jooni, mis ohvrikivide lohkudesse liituksid. Niisugused viisid on omased Germaani ja Skandinaavia mütoloogiale, kust need Soome jõudnud.
Kivide austamine ja kividele ohverdamine ulatab Palestiinassegi tagasi. Juba Jakobist kuuleme, et ta kivi õliga võidis (1. Moos. 28, 18) ja teise korra kivi sambaks püsti pani (1. Moos. 31, 45). Vist käis Jakob oma jagu Kaanaani rahva jälgedes, kelle kohta uuemad uurimised nende kivikultust katsunud tõendada. Macalister leidis Geseris hulga suuremaid kivisambaid, millest uurijad oletavad, et Kaanaani rahvas neid austanud ja neid õliga võidnud (Thomsen, Palästina und seine Kultur, l. 33 je.).
Kiviristid.
Kiviristide poolest on Järvamaa iseäranis rikas ja seal jälle Ambla kihelkond, kus neid vanasti enam kui tosin leidunud, nüüd neid aga palju juba hävinud, nagu näituseks Raka metsas, kus neid enne 4 tuntud; rist on mõisa väljale veel järele jäänud; niisama hävinud on Linnapea Ojaküla Kõrveallika talu põllu ristid. Säilinud on Soonurme Suuga karjamõisa väljal rist, niisama Koigi mõisa lähedal, Lehtse Otsa talu põllul ja Kaalepi mõisa heinamaal. — Peetri kihelkonnas tunti varemini enam kui tosin kivirista, neist Müüsleri Kaaravere Toomajuhani talu, Müüsleri Sakasti talu ja Huuksi mõisa põllu rist kellegi sõjaülema, Alasti põllu rist verise lahingu mälestuseks, niisama ka Väike-Kareda Juhani talu põllu 3 risti kividega täidetud alusel. Teised kiviristid on Väike-Karedal Kääri-Hansu talu põllul, Kahala külas Soka talu põllul, Sargveres Terase talu põllul, Prandi mõisa põllul, Müüsleri magasiaida juures ja Koigi mõisa põllul; viimne rist kadunud, kuna teine veski juures säilinud.
Järva Jaani kihelkond esineb 7 kiviristiga; neist Kuksemaa Leisu, Kuksemaa aia ja viinavabriku ristid kadunud, alles veel Kuksemaa Soo kõrtsi, Selliküla mõisa ja Võhmuta rist. Ammuta küla rist on maa seest välja kaevatud.
Koeru kihelkonnas näidatakse Raigu mõisas 3 ja Ärvita mõisa põllul 4 risti, kõik rahvateadmise järele sõjaülemate mälestused. Kiriku juures leidus vanasti ka rist, aga see on ammu kadunud.
87