pikkune ohvrikivi. (J. Jung, Muinasaja teadus II, l. 203.) Suure-Jaani Õnniste külas oli hiies ka ohvrikivi, niisama Viljandi kihelkonnas Kuude külas, Saaretohvri põllu sees; hiljemal ajal sellele kivile rist sisse raiutud. (J. Jung, Muin. t. II, l. 110.) Paistus Ahimäe kõrtsi ligidal 2 jala laiune, 5 jala pikkune ohvrikivi, pikse purustatud. Paistu Aidus tee ääres ohvrikivi, kus tihti lambaid ohverdati, aga isegi leent viidi sinna; ohverdati veel 50 aasta eest. — Koorküla Pikrimäel on ohvrikiva, kus Pikrile vanasti mõnesuguseid ohvrid ohverdatud niihästi viljasaagi kui ka ilmade pärast.
Pärnumaal leidus Saarde kihelkonnas Jäärja Pihlaksu talu marjapuuaias vanasti suure pihlaka all lai ohvrikivi, Karksi kihelkonnas Pöögle Leisil teine niisama, alt õõnes, vist hilisemal ajal kummuli pöördud; Pollis Remsi külas kaks kivi.
Karula Jaanimäe ligidal oli varemini 6 lohuga ohvrikivi; sai hiljemini lõhutud ja müüriks tehtud.
Tartumaal veel nimetada ohvrikivi Pedja jõe ääres Reasvere hiiealuse heinamaal, ja Tähkvere Kodismaa külas Jaagupi talu karjamaal. Tähkvere Kadrina kivil käease 5 sõrmejäljega sees. Äksi Maramaa vallas Erala külas ohverdati ohvrikivile sulgloomi, kui rahe vilja maha lõi ehk viljale muud äpardust juhtus.
Ristikivile ohverdamist tuntakse Saaremaal Kiratsi külas. Selle kivi toonud vanapagan põlles sinna. Möödaminejad ohverdasid sellele ristikivile raha, aga ka puupulke. (Osiliana I, l. 34).
Kodumaa kivide rohkuse pärast ei suudetud iga kivi pühaks pidada ega igale kivile ohverdada. Suured kivid seisid vänemalt lugupidamises, kui ka igaühele ohverdamisest ei teata, näituseks Kalevipoja ja vanapagana või hiiude visatud kividele. Kuusalu ja Kadrina rannas leidub palju sääraseid suuri kiva, nagu Odakivi, Painuva j.n.e., aga neile ohverdamise kohta puuduvad teated. Kudas ülepea mingisugune kivi ohvrikiviks sai ehk miks ta juures ohverdama hakati, selle kohta ei tea rahvasuu enam seletust anda. Vist on selleks mingisugune fetishi sarnane asjaolu kaasa mõjunud. Oli kivil midagi iseäralikku juhtunud, algas talle ohverdamine.
Väiksed kivid seisavad väljaspool austamist. Rahvateadetest ei selgu enam, kas üsna väikestel kividel arvati haldjas olevat. Vististi tuleb asja nii mõista, et siin lugu niisama on kui metsaga ehk ütleme paremini võsastikuga, kus üks haldjas kogu võsastikku esitab.
Hulk väikseid kiva, väikeste kivide vare, sai mõnes kohas ometi ohverdamisepaigaks, näituseks Iru ja Rihu ämm, kellest eelpool kõne.
Leidub veel mõni kivi, kus ehk vanemal ajal ohverdati, aga selle ohverdamise mälestused hiljemini ununesid. Üks säärane kivi on Kurnal Mõisaküla Tõnumardi põllul maantee ääres. Sel kivil on kaks ratast peal, 10—12 tolli läbi mõõta. Rahvajutu järele leidub kivi all rahaauk. 1912. aastal laskis Tõnumardi peremees kivi purustada, ei leidnud aga kivi alt midagi. Ei ole see ohvrikivi, on see vist mingisugune vana piirikivi.
17. aastasaja lõpul algas agaram sõda ohvrikivide, hiite, kabelite ja kõigi vana usu jäänuste vasta. Tartu Toome peal olevast ohvrikivist jutustatakse, see maetud sel ajal maha, et keegi enam seal ei saaks ohverdada. Möödaläinud aastasajal, mil ohverdamisel käimise kartus kadunud, kaevatud kivi maast välja ja pandud limonaadimajakese juurde praegusele kohale, kus lapsed kivile iga päev liiva ohverdavad,
85
