keedetud roogasid panevad, nii ka piima ja õlut (Liefl. Geschichte, l. 29). Olgu tähendatud, et mitmes talus õlut, vahel ka piima toa nurka ehk isegi ahju taha natuke maha valati, ohvriks majahoidjatele, hoonehoidjatele. Sagedasti viidi kahja loomalauta ja kallati nurka maha; mitmeid ohvrianda kaevati siin ja seal lauta sõnnikusse. Väike-Maarjas pritsis perenaine — teisal peremees — kadripäeval loomalauta õllega ja niisama loomi endidki.
Koldessegi pandi mune, soola, herneid, ube, koguni rahagi. Kolde tuhk kanti aeda ehk koplisse hunikusse. Kolde ohvrist loodeti abi ja kaitset tulekahju vasta, aga ka muidu head käekäiku majarahvale. Kus Uku ehk Tõnni vakk puudus, täitis majas kolle, toanurk, ahjutagune ja laudi nende aset. Uku ja Tõnni vakas omandasid ohvri panipaigad enestele altarisarnase kindla kuju. Ühed kui teised vakad esitavad koduste altarite arenemise algidusid. (Eesti mütoloogia I, l. 170—173).
75
