küünlast oli tehtud, ja süüdati põlema. Küünal põletati täiesti ära. Pärast tehti teisest küünlast uus Tõnn. Tuppa tuues võttis peremees mütsi peast ja teretas Tõnni: „Tere, püha Tõnn! Tere, püha Tõnn!“
Tõnni pidu ajal võis igaüks tuppa tulija lauale pandud toitu süüa. Ülepea käisid sel puhul tuttavad alati teineteise juures võõrsil, nagu Pärnu-Jaagupist teatatakse. Tänada ometi keegi söödud toidu eest ei tohtinud. Vana rahvas uskus, et tänamise puhul õnnistus majast kaob. Ülepea nähti arvamine valitsevat, et laua tõsine katja sel päeval pererahvas ei ole, vaid Tõnn. Pererahvas kattis küll Tõnnile laua, ohverdas talle oma ohvri, ohver kuulus Tõnnile sest silmapilgust, sellega jagas ainult Tõnn oma ohvrist sissetulijaile. Sellepärast arvati, et pererahva ehk Jumala tänamise asemel tarvis ütelda: „Olgu Tõnn meheks!“ Sööja pidi sööma ajal selle peale vaatama, et ta laualt natuke toitu maha pillas ja niisama õlutki mõned tilgad laskis põrandale läigitada. Laualt lahkudes pidi sööja ütlema: „Kuramuse päralt, küll mekkis hea!“ Kes süües ehk juues Tõnnile midagi ei ohverdanud, sel oli õnnetust karta (Oma maa III, l. 94). Mahapillatud toitu tuleb muidugi Tõnni ohvriks arvata.
Juhtus sedagi, et mõnes kohas Tõnnile ohverdati, ilma et seal vakka oleks olnud. J. Lill ütleb mõnda niisugust kohta tundvat. Pärnu jõe silla otsa alla viis mitu küla ja valdagi Tõnnile oma anda (Rohtaias, l. 70). Sürgavere Kapstal hüütakse kolme suurt kuuske „Tõnise vaka kuuskedeks“. Nende otsas ja all puudub vakk, aga nende alla maa peale viidi mõnesuguseid anda. Ei teata enam, kas ehk vanasti puude otsas vakka ei peetud.
Mõne korra kanti Tõnni vakk lautagi, kui loomadele taheti iseäralikku õnnistust saada ehk mõnda tõbe eemale saata. Laudas süüdati vaka ümber küünlad põlema. Lauda lävele valati Tõnni auks keedetud liha leent, öeldes: „Tõnn isake, Tõnn emake, ära vaeva meie loomi, olgu sarvekesed ülespidi, sõrakesed alaspidi, sündimine õieti!“ Peale selle valati leent igale teele ja rajale maja ümber.
Vändras viidi mõnes kohas söögilaudki lauta, pandi Tõnni vakk peale, ümberringi road, taha otsa õllekann. Küünlaga käidi iga looma juures ja paluti: „Oh sa püha Tõnnike, õnnista meie leivakanikat, õnnista meie liharaasukest, õnnista meie õllemärjukest!“ Küünlaga kõrvetati peale selle looma karvu, et loomad alati terved oleksid. Selle järele pandi küünal looma selga ja üteldi: „Sõrakesed alaspidi, sarvekesed ülespidi!“ (Weske, Eesti Kirjameeste Seltsi Aastaraamat 1879, l. 39). Teises kohas tehti Vändras J. Lille teadmist mööda nõnda: Peremees ehk perenaine viis õhtul suure molli ehk küna kesk lauta, pani iga looma jaoks kolm kamalutäit kaeru sisse, tilgutas iga kaeraosa peale kolm tilka õlut ja laskis selle peale loomad paarikaupa sööma. Veiste sööma ajal hüppas peremees ehk perenaine veise lõa otsas ja hüüdis ise: „Tere, tere, sa püha Tõnnike! Oled sa mind selle aja üles pidanud, siis pea see aasta veel!“ (Rohtaias lahke vanakeste seas, l. 66).
Võrumaal, kus Tõnis Tinnuse (Tinni) nime all esineb, lauldi tõnisepäeval Tõnnile, Tinnusele, iseäralik laul:
„Tiitu, Tiitu Tinnusselle |
Kes sääl metsan kõndimaie? |
72
