Rahaohvridki ei puudunud Uku vakas. Sai peremees kuskilt raha, ei tohtinud ta õnneandjat unustada. Ei ole kuulda, et keegi rupli oleks ohverdanud, aga vaskveeringid ja hõbetükid veeresid ometi Uku altarile. Hõbevalget viidi vist ainult suurema rahasaagi puhul anniks.
Üht iseäraldust ei või nimetamata jätta: Uku vakas seisis tavalisesti küünalgi, kui võimalik, vahaküünal. Küünalt ei pandud mitte alles küünalde tegemise ajal vakka, sel puhul oli see iseenesest mõista, vaid küünal moodustas nagu osa Uku vakka. Mis selle küünlaga tehti, selle kohta ei tea rahvasuu enam seletust anda. Ju Kreutzwald kaebas omal ajal, et tal pole korda läinud selle küünla otstarbe kohta aru kätte saada (Verh. II, 3, l. 47). Omalt poolt oletaksin, et see küünal vanasti vist iseäralikkudel kordadel põles. Küünalt kutsuti „valguseks“.
Tavalisesti ohverdati Uku vakale põllu- ja karjasaagi edenemise pärast. Ilmade muutmise asjuski peeti Uku vakka meeles. Arvati, et Uku vaka ohvrid ilmu võivad muuta. Sagedasti käisid põllumehed suvel Uku vakal kas vihma ehk põuda palumas, iga kord muidugi ühtlasi ohverdades. Iga ohverdaja oleks hea meelega tahtnud teada, missugune ohver Ukule kõige enam meele pärast. Seks tarvitati iseäralikku oraaklit. H. Maasenilt Palamuselt saadud teadete järele rippus Uku vaka ligidal aidas lae all nahkrihm, hõberõngas otsas. Selle rõnga külge puudutati näpuga ja küsiti: „Mis Uku tahab? Kas liha? Kas leiba? Kas võid? Kas riiet?“ Missuguse sõna nimetamisel rõngas ennast ringi pööras, seda ainet pandi kohe Uku vakka, lootuses, et Uku siis ohverdaja soovi täidab (Jõululeht 1913, l. 10—13).
Nagu näha, astub Kraasna maarahval Uku vaka asemele ilmade muutmise palumise puhul õue kummuli pöördud tõrs, mille peale vihma- ja põuakahja viidi, paludes, et jumal kas vihma ehk põuda annaks (Kallas, Kraasna Maarahvas, l. 88—89). Kraasna maarahval on vist Uku nimi hoopis ununud ja üleüldine nimi jumal järele jäänud.
Kreutzwaldi teadmise järele pühitseti kevadise pööripäeva ajal iseäralikku Uku pidu järgmist viisi: „Kui õhtul enne seda sööki ja jooki valmistatud, kaeti aidas laud, tõsteti Uku vakk lauale ja pandi söögid, joogid ümberringi. Nende hulgas ei tohtinud ükski aasta anne puududa. Sellepärast seisis seal liha või kalu, leiba, kooka, tangu, kärjemett. Siis pani majaisa iga tõugu viljast mõne tera tohust torbikusse, tõstis Uku vaka kaane pealt ära, seadis tohust torbiku vakka ja surus vaka kaane jälle kinni. Ühes sellekohases laulus öeldakse:
Uku vakale vajuma, |
Teisel hommikul vara enne päevatõusu tõusis pereisa üles ja käis ilma söömata ringi ümber põldude. Leidis ta kõik viirastuseta, tuli ta rõõmsalt koju tagasi, kutsus pere kokku, kuna perenaine selle aja sees Uku vaka laualt ära viinud. Nüüd hakati sööma, kusjuures jumalalt järele jäänud roogadele armu ei antud. Pärast söömist joodi tublisti. Nimelt pidid naised sel päeval palju jooma, misläbi pidu enesele kaugelt üle ausa kombe piiride iseloomu omandas. Hilisemal ristiusu ajal said Uku pidu kombed Maarja kuulutamise päeva kommeteks. Paganusest pärit on praegune naiste komme teineteisele Maarja puna juua, et nende palged aasta otsa punetaksid (Verhandlungen, II, 3, l. 46—47). Kreutzwald näikse Uku tervise joomist hea meelega Maarja puna joomisega ühendusesse seadvat. Kahtlaseks jääb ometi, kas Maarja puna joomine
65
