suitsetamine ette. Peipsiäärsed mehed viisid võrgud sauna ja suitsetasid seal. Seks põletati koldes vanu jalanõusid, viiska, pastlaid, kingi, saapaid. Tõstamaa kalamehed suitsetasid võrkusid mitmesuguse rohuga. Jälle teisal soolati enne merele ehk järvele minekut võrkusid. Niihästi soolamine kui suitsetamine pidi head kalaõnne tooma. Vana jutu järele pidi Saaremaa Pangale muiste igal aastal inimene enese ohverdama. Hiljemini muutus inimeseohver loomaohvriks, uuemal ajal viinaohvriks. (Oesel II, l. 41—42).
Tarvastust teatatakse, et Virtsjärve kalapüüdjad esimese kala lõhki lõikasid ja vette tagasi viskasid. Teisal ei lõigatud kala lõhki, vaid visati tervelt vette tagasi; mõnes kohas mitu esimest kala. Hiidlased ja saarlased viskasid merele minnes peotäie soola merele anniks, pikemal teekonnal ka toiduaineid, näituseks leiba, niisama valati natuke viina või õlut merele anniks; hülgepüüdjad kallasid mõne tilga viina jääurgastesse. Tormi ajal katsusid saarlased lainete viha mõne korra viinaga lepitada. Ohvritega lootsid ühed head kalasaaki, teised mere vaikimist. Maale tagasi tulles annavad kalamehed meie päivil alati kohe santidele saaki. Santidelegi anni andmises peitub ohvri mõte. Ülepea uskus vana rahvas viinaohvril vee kohta suure mõju olevat, viina ohverdamisest loodeti alati soovitud tagajärgi. Näib, nagu oleks rahva arvates vetehaldjas viina järele niisamasugust maiust tunnud kui ohverdajad ise.
Muidugi mõista, ei austanud esivanemad alguses vett ennast püha ainena, vaid see austamine käis vees asuva haldja kohta. Hilisemal ajal unus haldja mõiste ikka enam ja ohvrite viimisest jõgedele, järvedele, merele jne. paistis nii välja, kui saaks vesi need ohvrid. Mõnel puhul ilmub, et veehaldjas kellestki uppunud hingest tekkinud; tavalisesti ei jaksa praeguse aja ained enam kindlaks teha, mil viisil ühe või teise vee haldjas tekkinud. Näituseks ohverdati palju allikatele. Võimata kätte näidata, et allikate haldjas kellestki sinna uppunud isikust tekkinud, sest et uppumine allikatesse tavalisesti võimata, olgu siis, et keegi enesele allikas meelega otsa peale teinud.
Vete austamist tundsid vanad liivlasedki. Mitte ainult viina ei ohverdanud nad merele, vaid kalatüdruk heitis saiagi vette (U. Holmberg, Die Wassergottheiten, l. 189). Ingeri Soome sugu rahvaste vee-austamise kohta annab teateid Novgorodi ja Pihkva peapiiskopp Makari aruanne 1534. aastast. Selles aruandes öeldakse, et Ingeri tshudid, vadjalased ja karjalased palju paganuse kombeid peavad. Inimesed austavad metsi, kiva, jõgesid, soid, allikaid, mägesid, künkaid, päikest, kuud ja järvi. Nad ohverdavad pahadele haldjatele vereohvrid, härgi, lambaid, kõiksugu loomi ja linda (Suomi 1898, l. 174).
Üleüldiselt pidasid meie esivanemad vett enam-vähem pühaks ja arvasid seda tervist ja õnne andvat, kui sellele ohvrit oli antud. Ei korratud veele ohverdamist ka iga päev, sest veele kõige meeldivamaks ohvriks oli ikka hõbe, võeti niisugune ohverdamine ometi uue aasta päeval tingimata ette. Kaevu vesi sai sel puhul oma osa, aga ka silmapesu vesi, kuhu tavalisesti mingisugune hõbeasi pandi. Isegi loomade joogivett ei jäetud ilma ohvrita. Ohvrist loodeti, et ohverdaja silmad selgeteks ja nägu puhtaks jäävad ja loomad kosuvad. Vähe teateid leitakse vihtlemiseveele ohverdamise kohta, olgu siis vana aasta õhtul. Ohverdamise kohta ujumiseveele puuduvad teated. Vist aga ei unustanud esivanem ujumisegi puhul veele meelehead anda, veelt ju enesele tulu lootes ja vett ennast pühaks pidades.
63
