Kundas hüütakse üht lepikut Pühajärve lepikuks, ilma et seal ometi järve ennast oleks. Võru Navi järve peetakse iseäranis pühaks; sinna ei uppuda iialgi inimene ära: püha järv ei soovida inimese surma. Soomeski leidub mitu Pühajärve. Püha jõgi leidub Kärlast, Kõigustest, Jõhvist, Salatsist, esimene neist olnud muiste piirijõgi, sellepärast püha. Hjärn nimetab Kasari jõgegi pühaks jõeks (Geschichte, l. 9). Ka Võhandut nimetatakse Pühajõeks. Lääne-Nigulaski oli vanasti vist Pühajõgi. 1515 kirjutatakse seal „Puyeck“ jõest, millest Pühajõgi tuleb välja lugeda (Bunge-Toll, Brieflade I, 834). Emajõe algus kannab niisama Pühajõe nime.
Saaremaa Pühajõge hüütakse ka „Verejõeks“. Verejõgesid leiame mujaltki, näituseks Viru-Nigulast ja Tartu lähedalt, kus üht Emajõe haru Verejõeks nimetatakse, ka seal olevat küla mõne korra Verejõe külaks (E. Pabst, Emma rediviva, l. 24). Rahvas teab jutustada, et Verejõe ääres suur lahing olnud, kus nii palju verd ära valatud, et jõe vesi verine olnud; sellest verest omandanud jõgi nime „Verejõgi“. Sarnase väitega esines hiljuti veel Kadrina õpetaja Beermann Emajõe haru Verejõe kohta. Veel väidetakse, et Verejõe ääres viimaks rahu tehtud ja rahutegemise pärast jõgi püha nime omandanud.
Võitluses valatud vere pärast ei võinud rahvas kudagi jõge hakata pühaks nimetama, vaid selle nime algupära peab mujal peituma. Üsna õieti tähistab õige seletuse poole juba E. Pabst, väites, et nimi Verejõgi ei ole lahingust, vaid ohvriverest saadud ja et ohvrid neisse tapetud (Emma rediviva, l. 24). Ta on kindel selle peale, et mitte ainult Saaremaa ja Nigula jõgi, vaid ka Tartumaa oma pühaks peetud. Küsitavaks jääb, kas ohver alati jões tapeti või jõe kaldal; kaldaltki võis verd jõkke voolata. Alalise ohverdamise ja vere jõkke voolamise pärast päris niisugune ohvrijõgi Verejõe nime.
Rõngu Aakres hüütakse üht oja Veriojaks, muidugi sama põhjuse pärast kui mujal jõgesid Verijõeks. Teine Verioja leidub Kambja ja Võnnu kihelkonna vahel; Palamusel; Rapla Keavas „Verevainu“ põld.
Mustjala rannas näidatakse Püha laidu. Püha allikas on Viru-Nigulas, Püha läte Otepääs Ilmjärve Kolju talu metsas. Ohverdamisekohti mägedel ja lausamaal peeti pühiks, aga niisamuti vettki ühes ehk teises kohas, vist sellepärast, et sellel veel arvati iseäralik vägi, mõju olevat. Allikate vetest mõistame seda hästi, sest rahva äranägemise järele tõid need haigetele tervist. Hulgast allikatest oodati ja loodeti tervist, kuid igaühte ei hüütud pühaks allikaks. Raske ütelda, mispärast mõned allikad „püha“ nime ära teenisid, kuna palju teisi allikaid just niisamasugust väge avaldasid kui nende „pühad“ kaimud. Ehk õppis rahvas kõige esiti nende pühade allikate imettegevat väge tundma? Sagedasti peeti terviseallikaks niisugust allikat, mille vesi ida poole voolab.
Muidki allikaid peeti pühiks, ilma et neile ometi iseäralikult seda nime oleks antud, näituseks Uue-Löve allikatele. Palju enam nimetati neid „terviseallikateks“, „eluallikateks“. Suur enamus meie allikatest langeb õiguse pärast terviseallikate kilda; aga niisama vähe kui terviseallikateks nimetatud allikad pühade allikate nime pärivad, kannab suur hulk tervist parandavaid allikaid terviseallikate nime. Nad ei ole tänini muud nime jaksanud ära teenida kui lihtsalt „allikas“, ehk olgu siis, et sellele nimele veel kohanimi juurde lisatakse. Sarnane terviseallikas on olemas Harju-Jaani Peningi Igavere külas,
55
