Lääne-Nigula kirikukatsumise protokollis 23. dets. 1645 öeldakse: Ohverdatakse ebajumala ohvrid kivide juures ja puude all, nagu iseäranis herra Buxhövdeni mõisas. (Paliveres), kus kaks puud olla, mille külge inimesed paelu seovad ja riputavad, arvates sedaviisi haigusi parandada ehk muidu õnne saada (Konsistooriumi arhiiv, Inland 1857, nr. 17). Lääne-Nigula Paliveres nimetas rahvas kaht jalakat „vanadeks jumalateks“. Nende austamise pärast kaebasid õpetajad kaua aega. Jäi keegi haigeks, pandi jalakate okste külge paelu; sedaviisi loodeti tervist tagasi saavat (Russwurm, Sagen aus Hapsal, 199). Edasi teab Russwurm, et Reigis veel 1850 paigu püha haava otsa haiguse puhul ehk muul korral paelu ehk ristikesi riputati (Inland, 1857, nr. 17). Kõpu kabeli juures on vana pärn. „Sagedasti on see puu täis kirjuid linta ja hilpa, mis nad oma riietest võtavad ja naeltega puu külge löövad“ (Osiliana, I. 22).
Hiidlased käisid vanasti teele minnes enne tammele ohvrid viimas. Nad riputasid tamme okste külge siniseid ja punaseid linta, nii et tamm eemalt vaadates üsna hilpudes lehvendas. Võrumaa kohta teatab J. Tamm, et hiiepuu otsa inimese haiguse puhul riideidki pandi ja nimelt selle kehaosa riideid, kus haigus inimesel olemas. Oli pea haige, riputati rätik, tanu ehk müts puu otsa; keha haiguse puhul rätik, vööd; jalgade haiguse puhul sukad, käte haiguse puhul kindad, silmade haiguse puhul käterätik. Tehti niisama kui vahakujude ohverdamise ajal, mil sellekohaseid vahakujusid ohverdati. Isegi palmikuid riputati mõne korra puu otsa, puu alla aga raha. Raha maeti tihti puu juurte alla, et kuri käsi teda ära ei võtaks.
19. aastasaja algusel ehiti Kumara saarel püha jalakat lintidega. Metsas sedaviisi kokkukasvanud puudele, et alt läbi võidi ronida, pandi niisama paelu külge läbipugemise puhul ja loodeti nii tervist tagasi saada. Mitmes kohas lasksid isad niisuguse puu vahelt vananema kippuvaid tütreid tagaspidi läbi pugeda, kes ise seni puud paeltega ja lintidega ehtesse panid. Niisugune puu vahelt läbi pugemine pidi tütrele kosjaõnne tooma. — Vaivara Laagnal Sõmerkaldal kasvas vanasti kolm kuuske, mille okstele tihti paelu ja linta seoti. — Mihkli kihelk. Veltsa mõisa aias kasvab elupuu; sel oli hiljuti veel palju linta ja paelu küljes; niisama leidub Laasma metsas samas kihelkonnas palju pihelgaid lintidega. Naised ja tüdrukud ohverdavad seal tervise kättesaamise pärast.
Räpinas seisis mõnekümne aasta eest veel küla karjamaal suur pihelgas. Selle pihelga juures käis külarahvas iga neljapäeva õhtul palumas oma karjaloomade pärast. Paluma minnes viidi pihelga okstele punaseks värvitud villaseid lõngu, linu ja ka hõbesõlgi, selle järele, kudas kellegi jõud kandis. Need annid seisid seni pihelga okstel, kui nad ära mädanesid ehk mõni nad ööse sealt ära koristas. Niisugusel korral arvas külarahvas, et jumal nende palveid kuulnud ja nende annid vasta võtnud. See arvamine sundis neid pihelgale uusi anda viima.
Jaaniõhtul heideti Virumaal õnnelillede pärg hiiepuu otsa. Õnnelillede seas oli alati sõnajalgugi. Õnnelilled võeti teisel hommikul ära, sõnajala-pärg jäi aga seni puu otsa, kui närtsis (Kreutzwald, Der Esten, l. 2—3).
Hiiumaal Vaemla vallas Mõnnaste külas Nuudi talu maal kasvab suur hiiemänd, millele puust rist otsa pandud. Selle hiiepuu all käis 19. aastasaja lõpupoolel mõnigi vana inimene ohverdamas ja palumas. Mida see puurist tähendab, ei tea teadete andja ütelda. Vist taheti hiiepuule ristiusu kuju anda ja seati ses mõttes puu otsa puurist püsti.
49
