Lehekülg:Eesti mütoloogia III Eisen.djvu/43

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Ei või nimetamata jätta iseäralikku ohvrit hiites, kui ka ohver otsekohe hiiele ehk ei olnud määratud, nimelt niisugusel puhul, kui põua ajal vihma paluti. Põlvas mindi põua ajal hiide vihma jäljendama, et siis pärast tõe poolest vihma sadama hakkaks. Üks mees võttis paja ehk püti vasaraga üheskoos, teine kaks tungalt, kolmas pange vett vihaga. Igaüks ronis suure hiiepedaja otsa; pajamees hakkas kõige esmalt vasaraga paja (püti) pihta põrutama. Tungalde kandja lõi tunglaid teine teise vasta ja pange kandja riputas vihaga vett igasse külge. Esimene jäljendas põrutamisega, tagumisega müristamist, teine tungaldega välku ja kolmas vee riputamisega vihma. (I. Hurt, Beiträge zur Kenntniss estnischer Sagen und Ueberlieferungen). Müristamise ilma jäljendamise järele tulid kõik pedaja otsast maha. Rahva usu järele järgnes niisugusele teole alati vihm. Maaema oli hiies oma osa ohvrit saanud, taevas võis nüüd vihma asemele anda.

Iseäraldusena tuleks nimetada, et Karula kihelkonnas koguni taimedele ohverdati, selgemini öeldud ohakale. Nimelt hoolitsenud õitselised ja karjased vanasti niisuguse ohverdamise eest, ohakale leiba ja mingisugust jooki, isegi viina juurtele valades. Ohaka ohver mõjus rahva arvamise järele kudagi viisi hunti. Sai ohakas ohvri, uskusid õitselised ja karjased kindlasti, et metsahall nende loomi ei tule tülitama, kuna vastasel puhul susi varsti saaki nõudis.

Uuema aja õpetajad algasid püha sõda hiite vasta. Õpetajate pealekäimisel langes palju hiiepuid kirveterale ohvriks. Võnnus käis 1787 õpetaja B. Sass köster Reudolphiga seltsis Tammekülas püha hiietamme maha raiumas, õpetaja Sass ei pannud ometi Bonifaciusele järele tehes ise kätt hiietamme külge, vaid laskis köstri tamme maha raiuda. Karula kirikumõisa põllul oleva päratu männi — „nõiapedaja“ — mille all palju ohverdati, laskis õpetaja Paslack maha raiuda. Niisama on kirve ohvriks Karula mõisa metsas hiljuti langenud „Rootsi petäi,“ mille all Rootsi sõjavägi lõunat pidanud. Igal pool ei avaldanud õpetajad ometi hiite hävitamises liig suurt agarust; hiiepuud kestsid edasi, kuni ajahammas nad maha murdis (vd. Eesti mütoloogia, l. 239—244).

Nagu eestlased, pidasid soomlasedki vanasti hiisi suure au sees. Soomes ei kehitunud hiite austamine nii üleüldiseks kui meil. Mitmes kohas viidi jüripäeval piimapotid ohvriks pühade puude alla. Püha puu maharaiumise kannul käis õnnetus (K. Krohn, Suomalaisten runojen uskonto, lk. 130).

Soomes hakati kiriku poolt ju vara hiisi taga kiusama. Ingerisse saatis Novgorodi ja Pihkva peapiiskopp Makari 1535 munga Ilja paganuse jälgi hävitama. Ilja tegevusest kirjutatakse, et ta „rahva vanu pruuka kaotanud, pühad hiied maha raiunud ja ära põletanud ja ohvrikivid vette veeretanud. Vanematest ja keskealistest meestest ja naistest ei julenud keegi hiite hävitamisel abiks olla, sest et paha vaim neid varjas. Sest kui keegi neisse (hiitesse) puutus, arvasid nad paha vaimu seda tegevat ja hukka saatvat. Nii suurel mõõdul mõjus neisse paha vaimu kartus. Kui aga preester tuli ja kohti püha veega pritsis ja palve pidas, hävitasid nad pühad paigad, ilma et need oleksid kahju saanud.“ (Suomi, 1848, l. 174—175.) Ingeri rahvas arvas siis hiites paha vaimu asuvat, keda muidugi ohvritega püüti lepitada. Tähendab ju „hiisi“ praegugi veel Soome keeles paha, kurja vaimu. Meil ei ole kindlaid teateid alal hoidunud, missuguseks vanad eestlased hiies asuvat vaimu pidasid; võimalik, et ka kurjaks. Head vaimu ei olnud ju tarvis


42