Lehekülg:Eesti mütoloogia III Eisen.djvu/41

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

vaha, lõnga, leiva ja muude asjade ohvrid on veel tänapäev nende juures viisiks; nad panevad need annid püha paika ehk pistavad puude õõnsustesse. Ka allikad ja jõed saavad ohvrianda. Kui ihu peale kärnad, paised ehk muud sarnased tekivad, ütlevad nad, see tulla kuskilt kohast ehk maast; nad lähevad siis sinna, kus nad viimati istunud, maganud ehk joonud ja kust nad arvamise järele haiguse saanud; sinna kaabivad nad natukese hõbedat rublatükist või naiste kaelarahast või rinnaehtest.“ (Topographische Nachrichten II.)

Muudki ajaraamatud toovad samasuguseid teateid. Vana aja kirikukatsumise protokollid kaebavad tihti hiite austamise üle. Reigi kirikukatsumisel kirjutatakse 19. veebruaril 1641, et seal palju hiisi, sambaid, posta, rista ja kabelid olla, kus ebajumalaid teenitakse. Jõhvist pannakse 21. aprillil 1699 kirja, et seal palju hiisi olla. Iseäranis ilmuda suur ebajumala-teenistus Kuremäel 15. augustil nähtavale, kuhu mitmest kihelkonnast kokku tullakse, isegi Venemaalt (Inland 1857, № 17).

Kõiki hiisi ja hiiepuid üles lugeda viiks liig kaugele. J. Jung nimetab neid oma Muinasaja-teaduses II ja III hulgakaupa. Ülepea võib ütelda, et neid igas vallas mitu oli olemas. Tähendan siia ainult mõne üksiku, tähtsama.

Hiiemetsade poolest oli vanasti Hiiumaa kuulus. Ka lähedal Kassaarel kasvanud rahvateadete järele suur hiiemets, põlised tammed. Hiiemetsa all seisnud pool saart. Esiotsa ei julenud inimesed jalgagi püha metsa pista, aga kui korra siga metsa jooksnud ja siga otsima hakatud, sattunud otsijad hiiemetsa; sest saadik kui metsaskäimise halbu tagajärgi ei nähtud, hakatud sagedamini metsas käima.

Teine tähtis hiiemets Hiius oli Kärdla Hiiesaare küla juures, niisama tammemets. Seal käidi 19. aastasaja keskpaigal veel ohverdamas; isegi suurelt maalt ilmus sinna ohverdajaid. Vanasti kasvis ka Kullamaa kihelkonnas Luistes praeguse Viira talu alal hiiemets, langes aga hilisemal ajal kirveste ohvriks, niisama Leevri mõisa juures, viimse hiiemetsa asemel on nüüd hoostekoppel „hiiekoppel“.

Saaremaal Kärla Pühajõe kaldal kasvis mineval aastasajal veel püha lepp, mille juures ohverdati ja kus abi paluti. Rahvajutu järele viidi see, kes usukommete vastu eksinud ja surmale mõistetud, selle lepa juure palvele. Kui ta seal puu juures süüd kahetsenud ja lepalt andeks palunud, siis antud talle armu, aga kes ei kahetsenud ega palunud, see poodud üles. Nõnda on mitu inimest üles poodud. Et seda puud pühaks hakatud pidama, tulnud sellest, et seal puu otsas korra üht valget lindu nähtud, keda rahvas ei tunnud. Lindu peetud pühaks linnuks, sellepärast pühaks ka puud, kus lind aset võtnud. Pühalepa kirik päris nime pühast hiielepast.

Kus hiis metsana ehk saluna esines, seal oli see tavalisesti tammik, üksikuks hiiepuuks võis aga muidki puid saada. Mõned hiietammed omandasid iseäraliku kuulsuse. Niisugused olid Pühajärve Kloostrisaare, Saaremaa Hirmuste küla, Kodavere ja Kuusalu Tülivere tamm. Pühajärve tamm arvatakse munkade, Hirmuste tamm Tõllu ajast pärit ehk koguni selle istutatud olevat. Tülivere tamm on seest õõnes; 7 meest mahub sellesse õõnsusesse. Tuhala Kataveski hiiekadaka ees võetud vanasti kübar peast, niisama kumardatud Ilumäe niinepuud. Uduvere pärna kuulsuski ulatas vanemal ajal mitmesse kihelkonda. Peale tammede austati hiie-


40