alla rippuma, pead ehk kuprad allapoole. Seal rippusid nad teise suveni, mil nad lõikuse ajal uute peotäite vasta ümber vahetati. Niisama kitkuti noort rohtu ja viidi aita, heinaajal põimiti natuke kõige ilusamat heina.
Keedu ajal tuli ohverdamist ikka meeles pidada. Ei ohverdatud keedusest ka iga kord, kui pada tulele pandi, tingimata ometi ikka, kui midagi uudist keedeti. Puhja Ärmatsi varele viidi iseäralikul päeval ikka leemeohvrid. Mõnes kohas valati iga keedu ajal vähemalt leeme vahtu kuhugi ohvriks. Liha ohverdamisest on ju loomaohvrite kirjelduses kõneldud. Puuduvad teated, kas kaalikaid ja muud aiavilja ja puuvilja iseäranis ohverdati; kartulid igatahes said alles mineval aastasajal rahva seas tuttavaks ega võinud siis vanemal ajal ohvriainena esineda. Küll leidub aga teateid käkkide ja vorstide kohta; esimesi annetati mardipäeval, viimseid toomapäeval. Pudru-ohvrist teab vana rahvas õige sagedasti kõnelda. Sool langeb tihti esinevate annete hulka.
Naisterahva näputöögi pidi ohvrisaajatele matti maksma. Mõni noorik, neiu ei võtnud vaevaks aineid asjaks valmistada, vaid viis lihtsalt villu ehk linapeosid. Teised jälle ketrasid villad ehk linad küll lõngaks, aga ei kudunud neid, vaid viisid niisama ohvripaika. Kolmas osa naisterahvaid arvas oma kohuseks ainult valmistehtud näputööd viia. Ühed kudusid sukapaelu, väikseid sukki ja kindaid ja annetasid neid; teised lõikasid kanga otsast väikse tüki ja saatsid sedasama teed; jälle teised valmistasid kangast tite riided ohvriks. Lühidalt, missugust näputööd naised iganes tegid, ikka katsusid nad „kümnist“ maksta. Ei ole kuulda, et mehed oma käsitöödest niisama ohvrid oleksid viinud töö edenemise pärast. „Seppade“ karjast andis ehk raudsepp harukorral tüki rauda; puusepa puutööde annetusest vaikib rahvasuu, ehk olgu siis, et puusepp reomäele puutüki viskas.
Peale näputöö ohverdasid naisterahvad veel muidki asju, nagu linta, klaashelmeid, hilpa, riidelipakaid, väikseid rätikuid jne.
Tähtsat osa ohverdamisel esitas raha. Vaskkopikad kõlbasid igal puhul. Suurem mõju arvati ometi hõbedal olevat. Kelle jõud kandis, see annetas väikse hõberaha, kelle jõud kandis, suure hõberaha, rubla ehk taalri ehk koguni mitu. Kehv püüdis ainult hõbevalgega toime tulla, hõberahast ehk muust hõbeasjast noaga ohvripaigale kaapides. Niisamasugust mõju kui hõberaha arvati hõbepreesid, sõled, sõrmused jne. avaldavat; neid viisid niihästi mehed kui naised anniks. Muid metallasju annetati enam harukorral, niisama kulda. Kulla annetusest olen õieti ühe korra kuulnud: Kuusalu allikatesse öeldakse kulda heidetud olevat.
Iseäralikkudel kordadel ohverdati koguni väärtuseta asju: vett, sülge, kiva, puutükka, laasta, raaga, klaasitükka, igasugu prügi, lühidalt kõike, mida iganes kätte juhtus. Reomaale kõlbasid ohvriks kõiksugu väärtuseta ained. Ei puutunud muud peosse, visati peoga mulda ehk sülitati reomaale, aga mingisuguse märgi pidi möödamineja enesest ikka maha jätma.
Leidus kohti, kuhu ainult kiva ohverdati. Igaüks, kes sinna läks, pidi kivi ohvriks kaasa viima. Sarnast kivide ohverdamise kohta, ilma et seal reomaa oleks, näidatakse Virumaal Pihlaspää ja Jorika küla ligidal. Seal on metsas kõrgem küngas, künkal vare väikseid kiva.
37
