Aineohver.
Karja pärast ohverdati karjasaadusi, küll karjaaias, küll õues tõrre põhjal, küll muus ohvrikohas.
Karja esimest korda karjamaale saates ei tohtinud ohvrid puududa, et kari kaitset leiaks. Tuli õhtul kari tagasi, ohverdati jälle, et õnnetust ei juhtunud. Sügisel loomi lauta pannes ohverdati niisama. Kadus suvel mõni loom karjast, ohverdati, et loom leitaks; leiti, ohverdati tänutäheks. Sündis lehmale vasikas, hüppas peremees Emajõe mail kolm korda ümber vasika ja ütles: „Olgu see noor eluke meie kõikide rõõmuks! Olgu see noor eluke meie kõikide kasvuks! Olgu see noor eluke Uku meeleheaks!“
Anniks anti rõõska piima, kohupiima, lehma poegimise järele ternepiima, võid, juustu, ülepea kõike, mida karjast iganes saadi, isegi looma karvu, veiste sarvi, hobuse jõhvi. Lindude saadustest ohverdati kas terveid mune, munaleent ehk munapudru, mõnel juhtumisel isegi lindude sulgi. Kana munema hakkamisel langes esimene muna alati ohvriks, aga muulgi puhul annetati muna. Ei või mee-ohvrist vaikides mööda minna. Koguni palju ja sagedasti ohverdati vaha, millest enamasti loomade kujud moodustati. Ohvrikohtadelt korjati mõne korra puuda kaupa vaha ära, iseäranis kirikute ja kabelite juurest. Saaremaal ohverdati ristteele kontagi (Luce, Wahrheit, l. 69).
Põllupidamine, maaharimine nõudis alati viljakaitsjale meelehea andmist. Kui kevadel külvama mindi, pidi mõni peotäis külivilja tingimata ohvripaika viidama. Mahakülvatud seemnele tilgutas mõnes kohas peremees sõrmest tilga verd. Kasvas vili ilusasti, anti tänuohvrit; ikaldas vili, paluti ja ohverdati, küll teri, küll toitu. Kui rukis hakkas valmima, lõikas peremees Emajõe mail haljaid kõrsi, kastis kõige magusamasse mõdusse ja viis ohvripaika. Astus sirp ametisse, viis peremees esimese haki vihkudest mõne ohvriks. Peksti esimest reht, rändas kühvlitäis teri ohvrikivile. Jahvatati käsikiviga esimest jahu, jälle ootas ohvrialtar esimest peotäit uudse jahu. Küpsetas perenaine uudse leiba, ei tohtinud ohver andmata jääda: valmistati iseäralik ohvrileib. Pärastistelgi jahvatamistel ja leivaküpsetamistel pidi alati ohverdamist meeles peetama, ehk muidu kadus rahva arvamise järele õnnistus majast.
Viljandimaal lõigati valmis vilja sirbiga paar peotäit, niisama kitkuti paar peotäit linu ja kanepid, viidi aita, pandi salve kohta lae
36
