mütsi peast, lõikas kolm peotäit vilja, sidus vihku, luges palve peale. Alles selle toimetuse järele tohtisid muud lõikajad tööle hakata.
Esimese rehe ajal peksti see vihk enne üksikult ära. Siis võttis peremees sellest rehest kolm õlekubu ja pani väikse koo kolme suure koo vahele toa lakka. Sügisel, lojuste lautapanekul anti neist kolmest koost ja väiksest vihust lojustele kõige pealt ette; see pidi toidule tooma jätku ja loomadele õnnistust.
Väikse vihu vilja viis peremees veskile, jahvatas jahuks. Jahust valmistas perenaine 3—4 naela raskuse, ülespidi kergitatud otstega leiva, „jõuluorika“. See jõuluorikas seisis kõige pühadeaja laual. Vana aasta õhtul pani peremees jõuluorika peale nii mitu soolatera, kui mitu looma tal olemas. Jäid soolaterad sulamata, ei kardetud uuel aastal loomaõnnetust; sulas mõni soolatera, oli selle tera kohta määratud loomale äpardust karta.
Teisal ei nimetatud iseäralikku jõululeiba jõuluorikaks, vaid lihtsalt jõulukakuks, nimelt seal, kus jõuluorika nimi tundmata. Kuid jõulukakulegi katsutakse tihti sea mood anda; taignale pistetakse sõrmega „silmad pähä“, käsi moodustab silmade juures otsa teravaks ninaks, teeb kaks jalga alla, lühidalt, perenaine katsub kakule võimalikult sea väljanägemise anda. Uuel aastal viiakse jõuluorikas ehk jõulukakk lauta ja antakse natuke sellest igale loomale. Saaremaal ilmub jõuluks mõnes kohas reaalne jõuluorikas nuumatud põrsa näol kõige peaga ja jalgadega lauale, mõnes kohas aga ainult sümboolne.
Mööda minnes tähendan veel, et siin ja seal jõuluorikas “jõulupullikski“ nimetati, vahel koguni „härjakakuks“.
Linnu- ja kalaohver.
Väga sagedasti pidid linnud ohvriks elu jätma, kõige rohkem kuked ja kanad, mardipäeval haned. Muude lindude kohta puuduvad teated.
Esimeses reas seisab kukk. Ihkas peremees õnnistust vilja kasvamisele ja karjale, pidi kuke veri seda muretsema. Jüripäeval viis Viljandimaal peremees kuke lauta, veristas ära, kindlas lootuses, et see ohver loomadele rammu toob ja tervist annab. Ei jõutud tõnisepäeval siga ega lammast tappa, veristati kukk, harvemini kana karja edendamiseks. Võnnu kihelkonnas Lääniste külas viidi Uku kivile kukk ohvriks; see ohver edendas vilja kasvu ja häid ilmu. Soovis keegi rahaaugust suurt varandust kätte saada, arvati seks kuke veri kõige mõnusamat abi toovat. Mõnikord ohverdati rahaaugul koguni 7 kukke.
Tarvastu ahikotustel ohverdati sagedasti must kukk (Eesti Üliõp. Album VI, l. 89). H. v. Jannau teadete järele veristati Harglas 19. aastasaja hakatuses jüri-, jaani- ja mihklipäeva ööse must kukk (Rosenplänter, Beiträge XIX, l. 62).
Kuke veri lepitas surnuid ega lasknud kodukäijaid majasse tulla inimesi tülitama. Surnu väljaviimise puhul majast löödi vankri põhjalaual kukel pea otsast. Surnu sai seega oma osa, ei tarvitsenud enam koju tulla kodakondsete rahu rikkuma. Mihklipäeval, hingede austamise ajal ohverdati hiiepuul kukk. Peremees tappis kuke, keetis liha sedaviisi, et keetmise ajal keegi sõrme ei tohtinud külge pista. Keetmise järele viis peremees paljul põlvil „pärna altarile“ (=hiiele) osa
33
