Lehekülg:Eesti mütoloogia III Eisen.djvu/33

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

peremees ratsahobuse selga, pani suure puhastatud sea pea poole kotti ehk võttis kaenlasse ja ratsutas siis ohvripaigale, pani pea sinna maha, koju kihutades tagasi vaatamata. Paistus on paari talu ligidal Tõnise mäed, kus vanasti sea päid ohverdati (Postimees 1903, nr. 89). Pajas keedetud seapea leent valati peale selle iga tee ja raja peale maja ümber. Seapead jagades lausub perenaine veel: „Must p—e välja, valge p—se sisse!“ see tähendab: hämarad ajad lõpevad, valged algavad.

Vastlapäeval võetakse sea jalad käsile. Võrumaal keedetakse need kapsa ja oa segu leemes ära. Perenaine söödab neid perele, ise öeldes, et kogu siga juba söödud, olgu ka, et liha veel mõneks ajaks jätkub. Virumaal pidi iga pereliige tingimata jalgest osa saama; ei jätkunud neid, poolitati.

Sea jalgade kondid viidi sealauta, visati nurka ja öeldi emisele: „Tee mulle nii mitu poega kui siin konta!“ Ehk jälle laps viis suus kondid toa lakka ehk koguni metsa. Teisal kanti sea kondid ristteele (Varonen, Vainajainpalvelus, l. 261). Niisugune kontide ohverdamine pidi sigadele suvel sigidust tooma (Wiedemann, l. 352). Sea saba hoidis perenaine kuni jüripäevani, Võrumaal kuni odrakülvi ajani. Odrakülvi ajaks keetis ta saba ära ja söötis peremehele, lootes, et siis odra pead nii tugevad kasvavad kui sea saba.

Meie Tõnise asemele näikse Kraasnamaal Toomas astuvat, muidugi mõista enese taha niisama muistist esivanemate oma jumalust peites kui Tõniski. Paraskova külas langeb pererahvas toomapäeval toas põlvili maha, peremees riputab nende peale puhta vihaga vett, kannab põrsa, kana ja kuke ümber põlvitajate; selle peale veristab peremees need loomad, paneb liha katlasse keema, viib Toomale aianurka tema osa, ülejäänud osa sööb pererahvas (Kallas, Kraasna Maarahvas, l. 77). Umbes niisama sündis perekahja puhul. Nädal, kaks ehk kolm peale mihklipäeva kogus perekond tuppa, heitis põlvili; peremees kandis elusa põrsa kolm korda perekonna ümber, veristas põrsa ja palus pühalt Toomalt õnnistust (Kallas, Kraasna Maarahvas, lk. 84). — Jäärjast teatatakse, et seal vanasti Kõva Toomas iga neljapäeva õhtul Kukeoja ääres kas põrsaid ehk kukkesid ehk kanu ehk tallekesi ohverdanud.

Toomapäev langeb jõuludega peaaegu ühte, vähemalt Must Toomas. Laialt on ennast see ohverdamise mälestus jõulu ajal alal hoidnud. Jõuluks veristatakse meie päevil tihti siga, valmistatakse käkki ja vorsti, kantakse seakints lauale. Kõik nii igapäevane asi, aga jäänus siiski muistseilt ohverdamisepäevilt.

Muiste ohverdati põhjamaal jõulu ajal igal pool sigu, nimelt Freyale orikaid, keda lepituseorikateks kutsutakse (Grimm, D. Mythologie I, l. 41—42). Vist tehti meilgi nii, kusjuures kogu pere laiemas mõttes ohvrisöögile ilmus. Ristiusk kaotas jõuluorika, aga kints ja vorstid jäid meie päevini mälestuseks.

Preisi Samimaal laskis veel 1531 kuue küla rahvas preestri kaudu sea ohvriks tappa ja sisikonna pidulikult ära põletada. Selle seaohvriga lootsid nad paremat kalaõnne kätte saada, said aga kalaõnne asemel karistust kohtu poolt (Amelung, Baltische Kulturstudien, l. 307).

Vaesemad inimesed ohverdasid tõsise orika puudusel sümboolse orika, leivast tehtu. See jõuluorikas elab enamasti igal pool Eestis alles; vähemalt saartelt, Läänest, Harjust ja Järvast olen ta jälgi leidnud. Järvas oli sellel jõuluorikal varemini iseäraline pikem ettevalmistamine. Lõikusele minnes pidi peremees kõige enne alustust tegema. Ta võttis


32