Lehekülg:Eesti mütoloogia III Eisen.djvu/29

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Россійской Іерархіи IV, l. 626—628). Laadoga rannaäärne rahvas saatis igal kevadel karja ilma karjaseta Konevitsi saarele. Sügisel loomi saarelt ära tuues jätsid nad ühe hobuse saarele ohvriks kaitsevaimudele, keda nad suure kivi all arvasid asuvat. — Kaugemate Soome sugu rahvaste seas oli hobuseohver õige laiali lagunenud. Isegi laplased ohverdasid hobuseid, kui neil see koduloom ka puudus. Ohverdamiseks ostsid nad hobuse muulastelt (U. Holmberg, Lappalaisten uskonto, l. 27). — Kesk-Euroopas ohverdati muiste niisama hobuseid; hiites peeti iseäralikka valgeid hobuseid. Sakslased pidasid hobuseid pühadeks ja kasvatasid neid mõnekorra hiites ehk templite ligidal kas ohverdamiseks ehk jumalate vankri sõidutamiseks. Niisuguseid jumalatele pühendatud hobuseid ei tohitud tavaliseks sõiduks ehk töötegemiseks tarvitada (Tacitus, Germania, 10).



Lambaohver.

Võnnu õpetaja Körberi teadete järele ohverdati Võnnu Torrokatses lambajumalale lambaid. J. Ruusi teadete järele ohverdati Teriketsis aga kitsa ja muid loomi, siis mitte ainult lambaid (Eesti Kirjandus 1914, nr. 1). Iseäraliseks lammaste ohverdamise päevaks tuleb olevipäeva arvata. Sel päeval tapeti lammas, keda tavaliselt „Olevi lambaks“ hüüti. Lamba verd valati aianurka, sisikond viidi ohverdamisepaika, liha sõi aga pere. Lamba ohverdamine tõi elulammastele tervist ja sigidust. Tapetav lammas jäeti tihti niitmise ajal niitmata. Lammaste tõbe puhul anti tõotus olevipäeval lammas tappa. Tapmise ajal tilgutati verd elusate lammaste jooki; liha sõi osalt pere, osalt anti vaestele (Holzmayer, Osiliana, lk. 110). Nagu Tõniselt ohverdamise eest sigadele õnnistust loodeti, nii loodeti olevipäevalt sedasama lammastele. Olev ei jõudnud meie maal ammugi nii suure au sisse nagu Tõnn. Niipalju kui teada, leidus Karuse kihelkonnas ta kabel. Püha Olev tungis liig vähe rahva sügavamaisse ridadesse ega jaksanud seega lammaste kaitsjana küllalt mõjuvana esineda, kui ka mungad ta teenistust ehk rahvale „kaela“ tuupisid. Olevipäev langes juhtumisi selle aja peale, mil ennemuiste vist surnutele lambaid ohverdati.

Aga ainult olevipäev ei helista lambale hingekella; veel mõni muu päev toob lambale niisama hädaohtu. P. Lensin teatab Rõuge kihelkonnast Pindist, et seal rahvas iga aasta sügise poole korra järele valge oina ohvriks määras. Liha lõigati tükkideks, küpsetati vardas ohvritulel, leib toodi kaasa. Niisama kirjutab sama teataja, et Paistus Koodiorus oinas ohvriks tapeti. Paistu Aidu vallas Vadsaku varel ohverdati tavalisesti lambaid. — Enamasti igal pool on veel viisiks mihklipäeval lammast veristada. Mõnes kohas kutsutakse sugulased ehk külarahvas lambaveristamise pidule. Lamba verd ja sisikond viiakse enamasti aianurka, liha aga söövad koosolijad. Rõhku pannakse selle peale, et lihast midagi teiseks päevaks ei jääks. Kui kõik liha söödud, võib loota, et tuleval aastal lambaõnn õitseb. Viljandi- ja Tartumaal olen kuulnud, et mihklipäeval tapetud lamba verega lauda seinu pritsitakse. Niisugune seinte pritsimine verega toob lammastele tervist ja varjab neid äparduste eest. Võrumaal öeldakse, et mihklipäevaks tingimata „Mihkli oinas“ tuleb tappa; osa sellest langeb ohvriks. Niisama ustakse, et lamba tapmata jätmine lambasurma lauta saadab. Holzmayer teab, et lambatõbe puhul tõotus antakse olevipäeval lammast tappa. Tapetud lamba verest


28