kaussi, leib on kottu kaasa võetud. Selle peale lähevad kõik haudadele liha sööma. Süüakse, senikui kõik otsas. Peaks midagi üle jääma, visatakse see kas Laadogasse ehk antakse vaestele. Härja nahk müüakse oksjonil; saadud raha pannakse saare kabeli ohvrikasti. Aja jooksul on härjatapmine küll nagu lihtsaks söömaajaks muutunud, aga ometi paistab kogu talitusest ohvri vaim vasta. Mitmel puhul on katsutud seda härjatapmist järele jätta, aga ikka on kuskil karjale midagi õnnetust juhtunud ja see õnnetus uuesti põhjust annud endist pruuki jätkata. Kuidas ka härjatapmist keeldakse, vastavad ohverdajad: „Eks igaüks või omaga teha, mis tahab.“ Rahvajutu järele ohverdatud vanasti Mantsisaarel alati seks sinna ujunud põder. Kui aga korra põder jäänud ilmumata, võetud härg, ja sest aiast saadik on härjaohver viisiks saanud (J. Krohn, Suomen suvun pakanallinen jumalanpalvelus, l. 176—179). Niisamasugust põdra asemele astunud härja ohverdamist leiame Permi Soome sugu rahvasteltki.
Tuttavad on mõnesuguste loomade ohverdamise poolest votjakid. Üks selle rahva olude tundja kirjutab, et Nürja külas, kus iseäranis suuri ohvrid peeti, mõne korra 80 lehma, niisama palju hobuseid, hulk härgi ja palju vähemaid kariloomi ohverdati, peale selle veel raha, mis hiielõhmusesse pandi. Teine teade, ehk enam uuemast ajast, nimetab Nürja küla ohvriks 3—4 paari hobuseid, paari härgi ja lehmi ja umbes 50 lammast (U. Holmberg, Permalaisten uskonto, lk. 128). Ülepea on votjakkide seas loomaohver enamasti igal pool päevakorral.
Hobuseohver.
Hobuseohvri jälgi olen kõige enam Tartu- ja Võrumaalt leidnud. Mõlemas maakonnas teatakse ühtlasi hobusejumalastki rääkida.
Võnnu kirikukatsumise-protokollides 10. ja 11. märtsist 1680 kaevatakse: „Kiidjärves ohverdatakse hobusejumalale Georgiusele, Kärsa külas seajumalale Antoniusele ja Torekesis (Tereketsis) lambajumalale Katarinale.“ Õpetaja E. P. Körber kordab neidsamu teateid 18. aastasaja lõpul Võnnu ajaraamatus, kuid kirjutab muudetult, et „Torrokatse küla rahvas lambajumalat, Kärsa küla rahvas kitsejumalat ja Kiidjärve rahvas hobusejumalat kummardab ning iga aasta ühe lamba, kitse ja hobuse võtab tappa ning nimetatud jumalatele ohverdada.“
Nagu eelmistest ridadest selgub, erineb Körberi teade protokolli teatest Kärsa küla kohta. Protokoll nimetab Kärsa küla rahva seajumala Antoniuse austajaks, Körber aga ilma nimeta kitsejumala austajaks. Kiidjärve ja Tereketsi rahvas austab niihästi protokollide kui Körberi teatel hobuse- ja lambajumalat. Protokoll nimetab iga koha jumalaid nimepidi, Körberil puuduvad nimed Georgius, Antonius, Katarina. Kahjuks ei ütle protokollid, missugusel päeval neid nimetatud „jumalaid“ austati. Oletada tuleb, et jüripäeval, tõnisepäeval ja kadripäeval. Seega ei või Georgiust, Antoniust ja Katarinat sugugi jumalateks arvata, vaid katoliku kiriku pühiks isikuteks. (Eesti mütoloogia II, l. 130). Rooma kirik pani endiste Eesti hobuse-, sea- ja lambajumalate — nimeliste ehk nimeta jumalate asemele omad karjakaitsjad Jüri, Tõnise ja Kadri = Georgiuse, Antoniuse, Katarina. Protokollid ei kõnele neile jumalatele ohverdamisest otsekohe midagi, vaid nimetavad nende austamist (wurden verehrt); Körber, umbes 100
26
