nuaiale seatagu vaht, et surnud seal rahulikult ja puutumata puhkaksid. See, kes vähegi avaldab tahtmist surnuid hauast välja kaevata, poodagu kohe üles“ (Hansen, Geschichte der Stadt Narva, l. 246). Vahi ametissepanek oleks muidu üsna loomulik, kui mitte põhjuseks juurde ei lisataks, vaht kandku hoolt, et surnud rahulikult ja puutumata saaksid hauas hingata ja et surnu hauast välja kaevaja kohe üles poodagu. See juurdelisatud põhjus teeb asja mõistatusliseks. Missuguse otstarbega kaevati Narvas surnuid surnuaialt hauast välja? Leidub teateid, mis surnute salajat väljakaevamist tunnevad, kuid mitte surnuaialt.
Helme kirikukatsumisel 1683 antakse käsk tarbekorral kalmudesse maetud surnud sealt välja kaevata ja surnuaeda matta. Nii pidi nimelt sel puhul sündima, kui koguduse liikmed edaspidi ikka veel surnuid ei tahtnud õnnistatud maasse matta. Siin anti käsk surnuid just kalmudest välja kaevata. Väljakaevajaid ei karistatud muidugi mitte väljakaevamise pärast.
Põlvas kaevatakse kirikukatsumisel 1642, et Lokko Tinn oma ema hauast välja kaevanud ja oma kabeli juurde matnud. Selle teo eest mõistetakse Lokko Tinnile ja ta abilistele kolm paari vitsu. Seda tegu tuleb vist nii mõista, et Lokko Tinn ei tahtnud lasta ema ühisel surnuaial viimast und puhata, vaid ta sealt välja kaevas ja kalmuaeda uuesti mattis. Õpetaja käsu ehk sundimise peale pidi ta ema alguses surnuaiale matma.
Küsitav, kudas nüüd Narva surnute väljakaevamist mõista. Ütleme, õpetaja sundis, et surnu Liivaküla surnuaiale maeti. Kas hakkasid Narva linlased tõesti harimata külarahva viisi surnut välja kaevama ja kalmudesse matma? Ei tahaks niisugust tegu hea meelega uskuda, seda enam, et selle teo eest süüdlane üles poodi. Tõenäolisemana ilmub surmanuhtlus neil, kes surnud välja kaevasid, et nendega mõnda ebausu-tegu korda saata. Faktidega ei või meie kodumaal niisugust väljakaevamist ebausklikuks otstarbeks tõendada, kuid seda teame, et meie maa ja rahvas, nimelt linnades, võõra maa mõju all seisis; võõral maal esinenud kombed korduvad meie kodumaalgi. Tuletame näituseks nõiakujusid (Alraunisid) meelde (võrdle Inland 1850, nr. 41). Teiselt poolt räägib surnute väljakaevamise vastu ebausklikuks otstarbeks see tõsiasi, et ega Narvas võllapoodud inimestest iseäralikku puudust tuntud. Tõmmati ju linnas kurjategijaid tihti võlla, nagu eespool seda Tallinna kohta kuulsime.
23
