teed kattis. Kes jõuab kõik need kümned tuhanded üles lugeda, kes teokallides aja jooksul elu jätnud!
Kuna Mehikos inimeseohvrid ammu ju mineviku mälestuseks saanud, kestsid need Aafrikas mitmes kohas uuema ajani edasi. Dahomes näituseks pidid prantslased oma võimu avaldama, et inimeseohvritele piiri panna. Ülepea on pime Aafrika visa muistsest harjunud viisist lahkuma. Austraalia saarlaste inimeseohvritele sellevastu jõudis haridus varemini tõkkeid teha. Isegi inimeseliha sööjad muutusid viimase saja aasta jooksul kristlasteks. Haridus nägi rohkesti vaeva, et visalt edasielutsevat inimeseohvrit Aasias, Aafrikas ja Austraalias lõpetada.
Osa kogu eest.
Aja jooksul astus tõsise verise ohvri asemele piltlik vereta ohverdamine. Ei tahetud enam elusat inimest ohverdada, vaid arvati inimese ehk looma järeletehtud kuju sedasama otstarvet täitvat. Valmistati inimese kuju vahast ehk puust ja ohverdati jumalale. Eespool kuulsime, et lapsi igatsevad naised vahakujusid ohverdasid. Jumalale vahakuju ohverdades palusid nad enestele elusa lapse vasta. Russov kõneleb niisugusest vahakujude ohverdamisest, üteldes: „Kui talupojad ja nende naised ja tüdrukud oma vahaküünalde, hooste, härgade, vasikate ja lammaste nahast tehtud ohvrid altarile viisid, et õnnistust, tervist ja karja kasvu saada, on nende naised shillingit ehk peningit kolm korda ümber pea keerutanud, pärast altarile heitnud ja ise ära läinud“ (Chronica, l. 32).
Vahakujusid leidus Tõnni vakkades ja Peko peremeeste juures. Need vahakujud olid kas Tönnile ja Pekole palveohvriks antud ehk pidid jumalust ennast kujutama. Vist tuleb Tõnni ja Peko vahakujusid ohvri mõttes seletada.
Viljandimaa Risti kiriku kohta kirjutab Hupel 1774 (Topographische Nachrichten I, 156): „Nad panid kõiksugu vahakujusid müüride aknaaukudesse.“ (Võrdle ka Amelung, Geschichte der Stadt u. Landschaft Fellin, l. 67.)
Kraasna maarahvast teatab Kallas, et see Mihova küla ligidal risti juures vahast varssu ohverdanud. Risti ligidal, kummuli pandud tõrre põhjal põlesid küünlad; peale selle valmistati tõrre juures veel vahast varssu ja süüdati tõrre põhjal põlema (Kraasna Maarahvas, l. 89). Hämaraks jääb, kelle auks neid vahast varssu tõrre põhjale pandi ja keda paluti.
Rohkesti ohverdati vahakujusid kirikute ja kabelite juures. Põlva kirikukatsumisel kaevatakse 1646, et Lausitsi elanikud aastas 2—3 leisikat vaha ohverdavad; selle vaha võtnud mõisarentnik enesele. Võnnu kirikukatsumisel 1680 nimetatakse, et talupojad vahast loomi kiriku juurde toovad. Rõuge kirikukatsumisel 1689 pannakse protokolli, et Issanda ihupäeval Kosel küünlad lauale seatakse ja vaha hulgakaupa, võid, kohupiima, juustu, mune ja kooka ohverdatakse. Niisugust vahakujude ohverdamist tuli keskajal igal pool ette. Vaha vähesuse pärast ei võidud seda ohvrit ometi niisama sagedasti tuua kui roaohvrit.
Ei ohverdatud ainult inimesenäolisi vahakujusid, vaid ka üksikuid vahast valmistatud kehajagusid. Tegi mõni liige inimesele valu ja ihati ta valust vabaks pääseda, siis ohverdas inimene jumalale vahast selle liikme, mis teda vaevas. Harukorral valmistati liige ehk kehaosa puust.
18
