tulest läbi käia; uuemate uurijate seletuse järele tähendab tulest läbi käia laskmine laste põletamist ohvriks. Nii näituseks öeldakse 2. Kun. r.17, 17: „Lasksid oma pojad ja tütred tulest läbi käia ja pruukisid õnne andmist ja laususid ussidega.“ Jeremias kaebab 32, 35: „Nad on üles ehitanud Baali kõrged paigad, mis Innomi poja orus on, et nad lasevad tulest läbi minna oma pojad ja tütred ohvriks Moolokile."
Sellini ja Macalisteri väljakaevamised Palestiinas heidavad valgust teise vanaaegse ohvri — ehituseohvri peale. Väljakaevamised tunnistavad, et Palestiinas muiste majade aluseks inimesi on ohverdatud. Inimese luid leidsid väljakaevajad niihästi majade aluse alt kui ka müüridest. Tihti olid need laste luud, mõne korra aga ka vanade inimeste omad. Uurijate arvamise järele tuleb neid ehituseohvrid Kaanani endise rahva omadeks tunnistada. Hilisemal ajal astub inimeseohvri asemele lambisarnane riist. Maaema katsuti pealepandava koorma eest ehituse vasta heldeks meelitada seega, et ehituse alusesse inimene müüriti. Thomseni väite järele on niisugune inimese ehituseohver ennemuiste maailmas peaaegu igal pool viisiks olnud; peaaegu iga rahvas on teda tarvitanud (Palästina und seine Kultur, lhk. 43).
Jehvta tütre lugu leiab elava vastukaja Greekamaal Ifigenias. Agamemnon tõotab tütre Ifigenia jumalatele ohverdada ja viibki armastatud tütre ohvrialtarile. Kultuurirahva seaski tuli siis inimeseohvrit ette. Roomlased väidavad, nende kõige vanem jumalateenistus olnud vereta (Vissova, Religion und Kulten der Römer, lk. 345). Seda väidet võib vaevalt uskuda; palju enam tuleb seda kuldse aja ehtimise arvesse panna (Mever, Altgermanishe Religionsgeschichte, lk. 414). Vaevalt erinesid roomlased inimeseohvrite poolest greeklastest. Vähemalt teatakse Rooma keisritest Maximinusest ja Liciniusest jutustada, et nad sõtta minnes tõotuse annud, kõiki ristiinimesi jumalatele ohverdada, kui jumalad tõotajatele võidu kingivad. Vanad geetlased saatsid iga 5 aasta takka saadiku jumala Zalmoxisi juurde. Käsist ja jalust köidetud saadik visati vasta taevast. Püsti odadega võeti mahalangev saadik vastu. Odad tungisid muidugi saadiku kehast läbi ja surmasid ta sedamaid. Geetlased aga arvasid, et nende saadik Zalmoxisi juures lahke vastavõtmise leidnud (Simrock, Deutsche Mythologie, lk. 508). Kauemini kui Rooma riigis kestsid inimeseohvrid edasi Assüürias, Vöniikias, Moabimaal jne. Indias ohverdati naisi kuni uue ajani.
Gallia rahvas ja keltlased pidasid inimeseohvrit jumalatele kõige armsamaks anniks. Puudusid ohverdamiseks sõjavangid, võeti kurjategijaid, orje, naisi, lapsi. Suuremate meeste surma puhul põletati surnuohvrina kõik ära, mis surnule kallis olnud, isegi orje. Mõnel suguharul olid suured pajuvitstest punutud ebajumala-kujud; neisse pandi ohvriks määratud elusad inimesed, süüdati jumalakujud põlema ja põletati ühtlasi inimestega ära. Usuti, et jumalatele suurte kurjategijate, varaste, röövlite, mõrtsukate jne. ohverdamine iseäranis meelepärane olla; süüdlaste puudusel ohverdati süüta inimesi ja sõjavanga. Viimaste verest ja liikmetest kuulutati tulevikku ette.
Kolesuuri inimeseohvrid ohverdasid vanad mehiklased. Suurte pühade ja pidude ajal tapsid nende preestrid mõne korra teokallides sadade ja isegi tuhandete kaupa inimesi jumalatele meeleheaks. Mehiklaste teokallid tuletasid elavalt meie tapamajasid meelde. Kuna meie tapamajades valatud veri kohalt eemale saadetakse, jäi ta teokallides kohale ja tarretas ära, nii et veri templiesist just kui pori maan-
17
