voodi alla. Rahvas tunneb palju sarnaseid taigu, mis kõik sümpatial põhjenevad. Niisuguseid taigu hüütakse ka kokkupuutumise taigadeks.
Sagedasti püütakse sinna ohverdada, kust arvatakse tõbi olevat saadud, nagu näituseks maaaluste puhul: viiakse sinna hõbevalget, kust maaalused mõeldakse tekkinud olevat. See tegevus põhjeneb reeglil: kust tõbi, sealt parandus. Ohverdaja läheb kõige pealt niisugusesse kohta ohverdama ja sealt „arstirohtu“ hankima. See „arstirohi“ kannab sagedasti mulla ehk muda kuju. Veestki arvatakse mõni tõbi tekkinud olevat; niisugusel korral võetakse sellest veest muda, kõntsa ehk savi. Põdejad tuletavad omalt kohalt siis meieaegseid muda- ehk savivannide tarvitajaid meelde. Maa enese, niisama vee enese ja maast ehk veest saadud tõbe vahel on ju enne salajane ühtekuuluvus olemas; kui maa, vesi ja neist saadud tõbi kokku puutuvad, kisub maa ehk vesi haigest kehast tõbe enesele, seda enam, kui veel maahaldija ehk veehaldija enesele ohvri saanud.
Rahvajutud kõnelevad tihti, et kui kedagi nõida nuheldud, varsti keegi nõia juurest nuhtleja juurde tulnud tühja-tähja laenuks paluma. Nii pea kui laenaja nuhtlejalt midagi saab, kaob nuhtluse võim: nõid pääseb korraga nuhtlusest lahti. Ei anta aga nuhtleja poolt nõiale midagi, jääb nõid edasi karistust kannatama, ja sureb enamasti selle karistuse kätte. See ilme juhib meid jälle sümpatia juurde: osa astub terve asemele, nagu seda ennemalt ohvrite puhul tähendatud. Osa kellestki isikust ehk osa ta varandusest saadab selle isiku osa saaja võimuse alla. See taig põhjeneb selle arvamise peale, et keha osas ehk asjas, mis teatava isikuga kokku puutunud, on isiku hinge olemas; hävitatakse niisugune asi, ulatab mõju tervikusse, millest see osa on. Heidetakse mingisugune nõia poolt mahajäetud asi tulde ehk hävitatakse muul viisil, saab nõid isegi selle asja hävitamise tagajärjel otsa, sest ta hinge on hävitatud.
Seda teooriat püüdis 1500 paigu Saksa arst Theofrastus Paracelsus nii seletada: Kui haiget kohta mingisuguse asjaga puudutakse, tuleb sinna taudiainet, kus taudi elujõud, magnet olemas. Kui sarnast magnetit sisaldav asi puutub teise olemisesse, kisub see kogu taudi kaasa. Nii võidakse taudi parandada. Paracelsus ise kutsus niisugust paranduseviisi magnetiliseks paranduseks. Ta püüdis rahva seas juba leiduvat paranduseviisi arsti seisukohalt seletada, parandamisele siis enam teaduslikku kuju katsudes anda.
Teine tähtis ilme on sümpaatias: sama sünnitab sama. Kudas põhjus ehk vahend, nii tekivad selle tagajärjedki. Soovib keegi pikki juuksid, paneb ta enesele hobuse jõhvi pähä ja varsti hakkavad ta juuksed pikemaks kasvama. Jõuluks visatakse õlgi vasta parsi, siis kasvavad suvel rukkid parte kõrguseni. Lähevad naised allikale ja heidavad allika mudast vett eneste ümberringi kuivale maale, tuleb varsti sadu, muidugi ei tohi seal juures ohver puududa. Lüüakse piitsaga vasta maad, tõuseb tuul. Naised jooksevad valjult, tuult sünnitades ja loodavad, et tuul siis tõesti neile soovitavas sihis hakkab puhuma. Ehk tuletagem jälle vanade eestlaste vihma tegemist meelde. Müristamist ja sadu jäljendades uskusid vanad eestlased, et see jäljendamine tõesti pärissadu tekitab. Niisuguste taigade tegemisel katsutakse ikka midagi jäljendada, arvates, et niisugusel puhul looduses tõesti nii sünnib. See usk on vist sellest mõjust tekkinud, mida välimised liikumised inimesesse teevad. (Hästesko, Lansisuomalainen loitsurunous, l. 17 j.n.e.)
149
