tuleb aga niisugust õnnelikku juhtumist erandiks arvata. Tavalisesti tahtsid germaanlased sõjaga jumalatele rohket meelehead teha, neid ohvrite hulgaga rõõmustada.
Ei saanud sõjas ettetulnud tapmisest küll, pärast sõda algas veel uus tapmine, jumalatele enne sõda antud tõotuse täitmine. Suure võidu järele roomlaste üle heitsid kimberlased kulla- ja hõbedasaagi vette, rebisid riided puruks, uputasid hobused jõkke ja riputasid elusad vangid ohvritena jumalatele puude otsa üles.
Enne Idisiaviso lahingut seletas Armin, kõik roomlased kuulugu vihastatud jumalatele, lubas sellega õieti kõik roomlased jumalatele ohvriks. Sõja ettevalmistus oli enamasti suure joomapiduga ühendatud, kus õllest kihavad pead hõlpsasti palju tõotasid.
Varuse võitmise järele riputati vangivõetud ning altaril tapetud inimesed ja hobused puude otsa üles, osa maeti elavalt maha. Vaenlased olid jumalatele tõotatud, jumalad pidid oma osa saama. Niisama ohverdasid hermunduurlased võidu saamise järele Tiusele ja Vodanile nii palju elusaid inimesi ja loomi kui iganes nende kätte võidu puhul sattunud (Hermann, D. Mythologie, lk. 448).
Sõjavange tapeti kas altaril ehk maeti elusalt maha ehk põletati ära. Argu uputati sohu, äraandjaid ja jooksikuid riputati oksa; pajuvõruga pigistati kõri kinni; nende hing langes seega tuulejumalale ohvriks.
Tacitus ütleb (Germania 9), et germaanlased määratud ajal vagaks õiguseks peavad inimesi ohverdada. See tähendab: nad ei ohverdanud mitte ainult sõja ajal, vaid ka rahu ajal, olgu siis, et nende sõjaline iseloom seda rahu ei lasknud sugugi kätte saada. Ülepea kaob nende arvates jumalate viha süüta vere äravalamisel.
Merseburi Dietmar jutustab Seelandi suurest ohvrist: iga 9 aasta takka ohverdati 6. jaanuaril maa-aluste jumalate lepitamiseks 99 inimest ja niisama palju hobuseid korraga (Simrock, Deutsche Mythologie, lk. 507). Kuningas Ön vana ohverdas Odinile 9 oma poega, et selle eest ise pika ea saaks (Ynglinga saga 29). Rootslased ohverdasid suure nälja ajal oma kuninga Donaldi jumalate viha lepitamiseks (Grimm, Deutsche Mythologie I, lk. 37). Suurtsugu meeste surma puhul tapeti nende orje ja hobuseid, et need peremeest teises ilmas edasi teeniksid (Grimm, l. 39). Saksi rahvas määras röövkäikudelt tagasi tulles liisu läbi iga 10. vangi jumalatele ohvriks (P. Hermann, Deutsche Mythologie, lk. 295). — Gootlaste kuningas Radagais tõotas 405. a. Itaaliasse sõtta minnes kõigi ristiinimeste vere jumalatele ohverdada, kui need talle võidu kingivad. Aastal 539 tungisid franklased Itaalias gootlaste kallale ilma ootamata ja ohverdasid nende naised, lapsed jumalatele sõja uudseohvriks. — Shvaablastest kirjutatakse hiljemal ajal, et nad iga aasta 12 kristlast jumalatele ohverdanud. Korra tulnud ränk nälja-aeg maale. Näljahädast pääsmiseks tehtud otsuseks: kel mitu poega olemas, pidi kõik peale ühe ära tapma, et siis häda rahvast vähem rõhuks (Hermann, D. M., lk. 443). Lääne-Gootimaa asunikud ohverdasid veel 1350 musta surma ilmumise puhul kaks kerjuslast jumalate viha lepituseks (R. Meyer, Altgermanische Religionsgeschichte, lk. 413).
14
