Preestrid ja targad.
Tarkade isik.
Kahjuks ei kõnele Läti Hindrek esivanemate usust peaaegu midagi, niisama vähe usu esitajatest. Vähestest tähendustest näib ometi selguvat, et ennemuiste ohverdamine preestrite ametiks oli. Õieti ei tohi me neid sugugi preestriteks nimetada, sest sõna „preester“ tuleb alles hilisema aja laenuks pidada. Esivanemad nimetasid vanemal ajal preestrit vist ainult „targaks“, harvemini ehk ka „nõiaks”. Mõne korra tarvitatud sõna „papp“ on hilisemast ajast pärit. Bonnel tegi 19. aastasaja keskpaigas oma ülesandeks eestlaste aadli- ja preestriseisuse kohta tõendusi tuua (Inland 1852, № 6 ja 7). Bonnel püüab esmalt näidata, et eestlaste vanemad rahu- ja sõjaajal maavalitsejate, väikeste kuningate osa etendasid. Aga ta määrab neile veel suurema tegevuseala. Meelde tuletades, kudas eestlased ja lätlased paljusid looduse vägesid austasid, neist kujutusi enestele valmistasid (Läti Hindrek XXII, 5), neile vereta ja veriseid ohvrid, isegi inimesi ohverdasid ja jumalate tahtmist liisuga teada püüdsid saada, otsustab Bonnel, et kõigi nende kohuste täitjaks iseäralik preestriseisus pidi olema. Preestrite ametiks loeb ta peale selle veel planeetide liikumise tähelepanemist, seda enam, et selle liikumise järele iseäralikka pühi välja rehkendati. Küsitavaks jääb pühade väljarehkendamise lugu, kuid planeetide liikumise tähelepanemise peale ennast toetades tahaks Bonnel preestriseisust päritavaks teha. Seega saaks ühtlasi rahvavanemate seisus päritavaks, sest Bonneli arvamise järele oli rahvavanem ühtlasi ülem preester, pontifex maximus. Edasi targutab Bonnel: „Et paganuse usud sagedasti sõjalist meelt ja saagihimu õhutavad, võtsid preestrid mõnegi korra ise sõjariistad kätte ja astusid sõjaväe etteotsa jumalate nimel, kes oma nime au ja püha elukoha rikastamist ihkasid. Kui tarvis läks paganust kristlaste vasta kaitsta, kui armulikult vaatasid siis jumalad ohverdatud vaenlaste surnukehade peale, kui rõõmsalt priiskasid ja prassisid siis pühas paigas preestrite kannulised!“
Väikesed kuningad olid rahvavanemad ennemuiste tõesti, aga Bonneli väide päritava preestriseisuse poolest seisab nõrkadel jalgadel, veel enam aga teine väide, et preestrid nagu kindralid sõjas sõjamehi juhatanud. Niisuguse väite jaoks puuduvad tõendused, kui ka juhatusevõimalust ei või salata.
Liivlastest räägib Läti Hindrek, et nende tark jumalate arvamist ohverdamise kohta taga küsis (I, 10). Eestlastest jutustab ta, et needki liisku heitsid, tähendamata ometi, kas tark liisku heitis või keegi muu (XXVI, 7). Vististi ometi tark. Kindlaks jääb, et targad ohverdamise ajal tähtsat osa etendasid; kas need targad samas isikus vanemadki olid, jääb hämaraks. Kuna preestrite tegevuse kohta aeg ammu viimsed jäljed kaotanud, on targad endid jaksanud meie ajani alal hoida.
136
