tuld näitas, ukse lävel katki ja palus hingi oma teed minna (Historia Lettica, l. 598).
Karja ja põllutöö-jumalana esinevale Pekole viiakse, niipalju kui ma aru saanud, 2—3 korda aastas ohvrit. Karja kasvamise ja sigimise pärast ohverdatakse Pekole jaaniööl. Iga ohverdamise-aeg on ülepea müsteerilise piduga ühendatud. Jaaniööl viidi Pekole võid, kohupiima, villu ja muid anda. Tavalisesti võttis need Peko papp enesele ehk jagas osa kerjajatele. Jaaniööl viisid mehed-naised üheskoos Peko karjamaale ja palusid seal Pekolt karjale õnne ja sigidust. Külviajal arvas Peko papp kasulikuks jumala silma all külvata. Peko viidi seks alati põllule kaasa. Kas Peko papp niisugusel puhul ka ohverdas, selle kohta puuduvad kindlad teated.
Teisal võetakse pidu jaoks üheksa pidulise käest paluke leiba, mida karjane karjalaskmise puhul kaelkotis kannud; need leivapalukesed viiakse Pekole ohvriks. Sellest ohverdamisest loodetakse seda tulu, et kõigel suvel piduliste karja ükski õnnetus ei taba. Ohver toob Pekolt kõigile pidulistele karja kaitsmist ja sigidust ohverdajate lootuste järele.
Mõnes kohas peeti nelipühi öölgi Peko auks ohvritega pidu. Piduosalised annetasid aegsasti pidu tarvis otri õlle pruulimiseks. Viinagi muretseti pidu ajaks. Peale selle viidi pidu ajaks Pekole mune ja saia kaasa. Peko kanti tuppa kummuli pandud tõrre põhjale; piduosalised läksid sinna, heitsid põlvili maha, palusid õnnistust karjale ja põldudele. Pärast palvet mindi pidu söömaajale. Selle valmistas osalt Peko papp, osalt tõid selle jaoks pidulised ise rooga kaasa. Pekotki kutsuti sööma: „Peko, Peko, tule õlut jooma, tule maamma maitsema!“
Kõige tähtsam Peko pidu, „koräädsi praasnik“, nagu setud ise nimetavad, peetakse öösi 30. septembril vasta 1. oktoobrit. Sellest pidust võtavad ainult mehed osa, naistel on see keeldud. Naised koguvad ometi sel ajal, kui mehed „koräädsil“, kuhugi mujale kokku Peko auks vähemalt kahja jooma, ilma sellest Pekole osa andmata. „Koräädsile“ minevad mehed viivad Pekole ohvrid kaasa ja peale selle veel eneste jaoks pidutoitu.
Peko kuju, vahast tehtud, mõne korra umbes kolmeaastase lapse suurune, tuuakse aidast viljasalvest välja tuppa laua peale ehk kummulilükatud tõrre põhjale, kus talle küünlad ja toidud ümberringi seatakse. Palutakse esmalt Pekolt õnnistust, siis süüakse ohvrisööki. Söögi järele minnakse õue Pekole veel verd ohvriks muretsema. Pidulised püüavad üksteist kergelt haavata; meelega ei tohi aga iseennast ega teist haavata. Veri peab nii-ütelda kogemata juhtumisel ilmuma. Ilmub kellegi käe ehk näo peale veretilk, siis hüüab vere omanik kohe valjult: „Veri! Veri!“ ja kohe jääb piduliste hullamine soiku. See, kelle ihust verd nähtavale tulnud, tõstetakse käte peale ja viiakse kätel tuppa Peko juurde: ta on nüüd selle vereohvri kaudu Peko papiks saanud, kellele endine Peko papp aset peab andma. Nüüd, kus uus papp leitud, peetakse pidu kahekordse rõõmuga edasi, süüakse, juuakse, lauldakse Peko auks, kuni hommik koidab. Siis viiakse kolme-nelja pidulise abil Peko uue papi aita varjule ja pidulised lähevad igaüks oma koju, võõraste eest pidu täiesti salates. Enne minekut suruvad pidulised ülejäänud vahaküünlad Peko külge. Peko kuju suurus kasvab seega iga aasta, vahaohvrit ikka lisaks saades. Muidugi katsub Peko papp hiljemini vaha nii ilusasti Peko kuju külge sulatada, et see inetuks ei muutuks.
131
