Püha õpetaja Frey kirjutab: „Siis kogusid vanemad kokku, pidasid nõu ja kõige parem abinõu vihaseid jumalaid jälle lepitada oli — väljavalitud poiste tapmine. Neid röövisid saarlased võõra maa randadelt ja nuumasid. Ohverdati niisuguseid õnnetuid ja heideti sisikond röövlindudele saagiks, siis küpsetati kehasid (Inland 1840, nr. 5). Frey teated röövitud poiste nuumamisest tuletavad elavalt ennemuistse jutu venda ja õde meelde, keda koerakoonlased ehk teisendi järele vanamoor metsas nuumavad, et ohver küpsetamiseks rasvasem oleks. Paraku seisab küpsetamiselugu liig savistel jalgadel, niisama kui Kienitzi väide küpsetamisest ja verise südame söömisest. Nagu eelpool nimetatud, söödi daanlase Hebbe süda tõesti ära, aga küpsetatult, pealegi ebauskliku otstarbega. See ebausklik tegu ei anna veel põhjust nähtust üleüldistada, kõiki eestlasi kannibaalideks teha, neid verist liha toorelt süüa lastes. Mitmed uurijad lähevad oma järeldustega liiale, nad ehitavad tuulde tubasid. Inimeseliha üleüldistatud söömine eestlaste seas jääb liig julgeks, ainult ühele ebausklikule nähtusele toetatud oletamiseks, inimeseohver sellevasta tõeasjaks.
Võimalik, et Luce, Frey ja teised endid väidetega saarlaste rahvajutu peale toetavad. Saarlased, näe, jutustavad meie päivini, ennemuiste ohverdatud jumalatele inimesi. Neid ei määratud ometi liisu järele, vaid korra järele, vanemast kuni kõige nooremani. Niisugust ohvrit ohverdati hiites, aga ka mujal, nimelt metsatukkade ääres ja mägede peal, näituseks Jõemäel (Holzmayer, Osiliana, lk. 74). Saarlaste uuem põlv on endisi kombeid liig üleüldistanud; sarnast üleüldist tapmist, kus kõik inimesed aegamööda vanemast peale kõige nooremani jumalale ohverdati, ei ole iialgi ette tulnud. Paremini on ennast vana komme sõrulaste mälestuses alal hoidnud. Sõrulased jutustavad üsna õieti, vanal ajal ohverdanud saarlased sõjavange (Osiliana, lk. 75).
Soome sugu inimeseohver.
Soomlaste inimeseohvri kohta leidub üks ametlik asjakiri, mis selle hirmsa kombe kohta seletust annab. Paavst Gregor IX kaebas 1237, et paganalised hämalased vangivõetud kristlasi kas kurjadele vaimudele ohverdavad, sealjuures nende sisikondi välja kiskudes, ehk puu ümber seni jooksutavad, kuni need surnult maha langevad. (Finlands Medeltidsurkunder, nr. 82.)
Nagu näha, tähendas jooksutaminegi omast kohast ohverdamist. Vist tuleb neid puid hiiepuudeks arvata, mille ümber sõjavange surnuks jooksutati. Porthan ei tea küll otsekohesest inimeseohvrist midagi, tunneb aga juhtumise, et keegi Savo talumees väiksest sõrmest verd Tapiole ohverdanud, et parema kütiõnne saaks (H G. Porthanin tutkimuksia, lk. 164).
Muidu leiame soomlastelt koguni vähe teateid inimeseohvri kohta. Ainult ehituseohvri kohta on näpunäiteid saadud. Vittangis jutustatakse, et maja aluse panemisel ja maa-aluste vihastumise korral laps tuleb ohverdada, kelle hingest siis maa-alune, maahaldjas saab. Kudas laps maa-alustele ohverdati, selle kohta puuduvad teated (Varonen, Vainajainpalvelus muinaisilla suomalaisilla, lk. 158).
Ka laplased ohverdasid muiste lapsi. Kemi järve idaranda hüütakse nüüd Ämmanniemeks, laplased kutsusid seda varem aga Bessousingiks, mis püha asupaika tähendab. Seal teenisid nad oma ebajumalaid
12
