kokku kuhjaks ja süüdatakse jaaniõhtul põlema. Arvatakse, et ainult nende vili hästi kasvab, kes jaanitulele omalt poolt midagi ohverdavad, kuna muude vili ikaldab. Holzmayeri teadete järele visatakse Saaremaal puutükka, kiva ja muid asju, mis iganes peosse juhtuvad, jaanitulle, üteldes: „Linad mulle, tudrad tulesse!“ (Osiliana I, l. 63). Rannarahvas heidab siin ja seal kõlbmata vene jaanitulle. Niisugusest vene põletamisest loodetakse paremat kalaõnne. Mõnes kohas pannakse haokuhja keskele lipp üles ja katsutakse seda kaigastega maha visata. Peale mitmesuguse lõbupidamise tule ääres, nagu torupilli ehk muu pilli mängimise, tantsimine, kiikumise j. n. e. süüakse Viljandimaal tule ääres mitmesugust rooga; mis üle jääb, antakse koertele, visatakse tulle ehk maetakse maha.
Paiguti oli viisiks jaaniõhtul vanasti kukke tappa. Kuke suled, jalad ja sisikond heideti tulle, harukorral verdki. —
Enamasti igal pool otsivad tütarlapsed iseäralikka lilla, valmistavad neist pärja, panevad pärja pähe ja viskavad tule lõpul pärja ja mõne korra lillagi tulle. Niisuguse teoga loodavad nad tulevikus enestest õnnetust eemal hoida; teised jälle seletavad, et siis ennemini mehele saada. Virumaalt teatatakse, et õnnelilla ja arstirohtu jaaniööl sagedasti alasti olles otsiti ja alasti olles ohverdati. Kraasnamaal heideti osa rooga tulle; võeti ka heinu ja rohtu ja suitsetati jaanitulel. Seda toitu anti teisel hommikul loomadele (Kallas, Kraasna Maarahvas, l. 94).
Pärnumaal tehakse siin ja seal maja lähedale tuli üles, pererahvas sööb selle ümber ja ajab karja kolm korda ümber tule, igal loomal rauatükk kaelas. Karksis pannakse toidud tule ümber maha, aetakse kari niisama kolm korda ümber tule, iga kord toidust vähe ära võttes, mida aeda teiba all valmistatud auku heidetakse, kuna ülejäänud toitu pererahvas ise tarvitab. Aiast ei tohi aiavilja ega marja ühelegi võõrale ega naisterahvale anda, ehk andjat ootab karistus. Teisal jälle sööb pererahvas enne karjaaias ja teeb siis alles tule üles, kuna pihelgase kepiga kolm ringi tule ümber tõmmatakse. Viljandimaal katab peremees kõige parema valge lehma palakaga ja viib mitu korda ümber tule. Niisugusest söömisest ja lehmade ümber tule käitamisest loodetakse piima ja või jätku. Pärnumaal suitsetatakse peale selle loomi ja mesilasi metsast toodud rohtudega ja lävest lõigatud laastudega. Ka pannakse igale loomale rauatükk ehk lilla kaela. Mõnes kohas tuuakse hobused jaaniööl õitsetule äärde ja lastakse õitsetuld nende pääle paista, neid ühtlasi suitsu all ja sees hoida katsudes (Jaani raamat, l. 21—23).
Jaanitulle viskab peremees ka kõik vähe enne leitud kahtlustäratavad asjad, et selle läbi nende kahjutegevat mõju kaotada. — Pärnumaal räägitakse, seal tehtud vanasti iseäralikku „rooga“, „jaanikahja“, mida jaanitule ääres söödud. Ülejäänud roog põletatud jaanitules ära.
Vanemal ajal tehti paljudes kohtades tulelõkked põllule vilja ümber. Nii kaugele kui tuli paistis ja suits ulatas, arvati umbrohi kaduvat ja vili ikalduse eest kaitsmist leidvat. Peale lõkete põllul peab üleüldinegi jaanituli vilja kasvamise kohta rohket mõju avaldama. Iga peremees katsub jaanitule jaoks midagi kaasa viia, kes puuhalgusid, kes kadakavihkusid, kes õlekoo, kes heina-sületäie:
Kes ei tule tulele, |
Kes soovib häid linu saada, heidab kolm pakku tulle. Pakkude ohverdamine toob hea linaõnne kaasa. Pakkude tulleheitmisel üteldi:
118
