mõte juures. Kui need tuled iga kord ka ohvrid vasta ei võtnud, tahtsid nad oma leekidega ja suitsuga vähemalt puhastust tuua.
Tule puhastavast jõust on setukeste keskel kõige rohkem muistseid mälestusi säilinud. Püha tuli peab vähemalt vanapagana pulmadest ja matustest eemale tõrjuma: see vaenlane tükib alati rõõmu- ehk leinapidule. Pulmalised peavad tulest, sagedamini kahest, kolmest teel üles tehtud tulest läbi sõitma. Läbi tule tuleb matuse puhulgi minna. Kui surnu toast välja viidud, kantakse voodist sületäis õlgi uksele ja süüdatakse seal põlema. Toas olijad lähevad läbi tule, trambivad jalgadega ja ütlevad: „Surm mant! Surm mant! Surm mant!“ Küla piirile tehakse surnu hauda viimisel teele õletuli üles ja sunnitakse puusärki viiv hobune läbi tule minema. Pärast hüppavad matuselisedki läbi tule ja ütlevad trampides jalgadega niisama kui ukse all läbi tule minnes.
Muilgi juhtumistel arvavad setukesed tuld mõnusaks puhastuse abinõuks. Kui neil kurja silma tagajärjel „kaetsus“ — mingisugune haigus — olemas, pannakse mõni peotäis pikki õlgi põlema ja hüpatakse sealt üle. — Kui karjane kevadel karjast esimest korda koju tuleb, kõrvetab perenaine teda tulega. Niisugune kõrvetamine teeb karjase virgaks ja hoiab hädaohu eemale. — Haigust arstib mõni ka sedaviisi, et hobuseraua tules tulipunaseks teeb ja enesest rauale midagi ohverdab; tulisest rauast tõusev aur toob setukeste arvates abi.
Mujalgi Eestis oodatakse tulelt kaitset ja puhastust. Külvimees teeb pilbastest ja puukildudest tule, et kõike paha viljast eemale hoida. Teisal suitsetatakse laastupuruga enne külvamist põldu. Jälle teisal põletatakse jõulu õlgi põllul, et vili paremini kasvaks.
Kreutzwald arvab ühes kirjutuses tule kohta: „Kuna veest kehalikku sigimist arvati tulevat, näiks tules vaimlist ehk jumalist jõudu austatud, ja mõlemad üheskoos isikliku elu peatingimisteks tunnistatud olevat. Laulatatud noorele paarile löödi tulerauaga ja kiviga mõned sädemed pea kohta ja sülle, ehk neile anti põlev halg kätte, mida nad iseäraliku tembutamisega majas ühest kohast teise pidid kandma. Kuulsin vana Eesti naisterahva suust, et terase loomuga laps sünnib, kui raskejalgne tulerauda taskus kannab.“ Kas sel puhul tulele vasta mingisugust ohvrit anti, sellest vaikib Kreutzwald.
Teateid tulede tegemise kohta praeguse aastatuhande keskelt annab Russov oma ajaraamatus (31 b): „Kolmel ööl, Jaani, Peetri-Pauli ja Maarja mäelemineku ööl, ei ole linnades, alevites, mõisates, külades — mitte ühtki välja arvatud — midagi muud näha olnud kui rõõmutulesid üle kogu maa, kusjuures ka rõõmuga lauldi, tantsiti ja torupillidele armu ei antud, mis kõigis külades väga tarvitusel olnud.“ Peetripäeva tuled on küll kadunud, aga peale Russovi nimetatud tulede tuntakse ometi veel jüri-, mai-, lauritsi-, mihkli-, leedu- ja lihavõtte-tulesid; viimseid nimetab Holzmayer (Osiliana, l. 60), ei tea neist aga midagi pikemalt.
Jaanituled.
Kõigi paremini muistsetest tuledest on jaanituled meie päevini alal hoidunud, kui ka rahvas nende pidamise õigest põhjusest enam midagi ei mäleta, vaid neile püüab lõbupidu iseloomu anda. Jaanipäeval pannakse tõrvavaat ehk tõrvapang posti ehk ridva otsa, mõnes kohas koguni puu otsa. Tõrvapange puudusel peab teisal rattarumm asemele astuma. Viljandi- ja Pärnumaal veetakse hulk hagu, kadakaid ja risu
117
