Der Esten, l. 51). Soolatüükaid arstitakse, kui soola tulle (teisal ahju) visatakse ja nii kaugele kohe eemale joostakse, et praginat enam ei kuule. Roosi peale lüüakse Virumaal kolm korda tulerauaga tuld ja loetakse kolm korda ühest üheksani tagurpidi. Tormas piiratakse rabatud loom tulega ümber, siis tuleb tervis tagasi. Sügelistest pääsmiseks tehakse metsa õletuli üles; haige jookseb kolm korda vasta päeva ümber tule, sülitab kolm korda tulle ja hüppab lõuna poolt põhja poole läbi tule.
Tulesõnu tunneb rahvas mõnesuguseid. Tulekahju korral arvatakse tulesõnadest suurt abi olevat. J. P. Sõggel on Saardest mitmed tulekahju takistavad sõnad üles kirjutanud: „Ära põle, põline maja, kao kallis kodukene, hella eluasemeke!“ Ehk: „Tuli toasta, suits saunasta, ving viburäästasta, karm katuse harjasta!“ Neid sõnu lugedes ei hakka tuli põlevasse põhkugi. Loetakse aga: „Kustu, kustu, tuleke, viibi, viha vinguke, jäägu põlemine järele!“ — ja joostakse kolm korda ringi vasta päeva, siis kustub tuli. Ehk loetakse: „Tuul võtku tulda toa otsast, pilved viigu pikse tulda!“ Lugedes hüpatakse punase hobuse selga ja kihutatakse ümber tulekahju, siis kustub rahva arvamise järele varsti tuli. Kraasnamaalt on Dr. Kallas paari tulepalve katkendid üles kirjutanud (Kraasna Maarahvas, l. 87).
Rõngus loodeti tule vasta abi järgmistest tulesõnadest:
Mere vesi külmetab, |
Peale selle võtsid esivanemad veel sagedasti väljas iseäralikka tuletegemisi ette, mõne korra tulele väikest ohvrit andes, sagedamini nendega aga kas hädasid eemale peletades ehk jälle mingisugust õnnistust kätte saada lootes. Niisugustest tuledest on jaanituli ja õitsetuli meie päevini alal hoidunud. Meie õitsetuli on karjaste süüta lõbuks, sagedamini soojendajaks saanud, kuid alguses oli tal palju laialisem tähendus: ta pidi vaenulisi öövägesid õitselistest eemal hoidma ja ühtlasi karja varjama. Ei või enam kindlaks teha, kas alguses õitsetulesse öösel midagi ohvriks heideti; võimalik igatahes. Hilisem aeg vähemalt leppis puutükkide ehk raagude juurelisamisega. Vist hüpati vanemal ajal läbi õitsetulegi.
Peale selle katsus vana rahvas tuld mõne korra sõnadega meelitada, lepitada. Tulele loeti iseäralikka tulesõnu, näituseks Viljandimaal: „Jeesus läks üle liiva ja maa ja leidis sealt tuletungla ja ütles: Sina oled põlenud ja ei põle enam. Jumala Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen“. Seda palvet loeti kolm korda. Ehk ka: „Tuli, jää seisma, nõnda kui meie Issand Jeesus Kristus siis seisis, kui Johannes teda ristis, Jumala Isa jne.“ Lausuti vahel lühidalt: „Jumal pidagu tuld kitsas kohas!“ ehk „Jumal pidagu tulukest oma pihus!“ Aga ka pikemalt öeldi: „Jumal hoidku tuld kitsas kohas, pidagu pihus, kandku kamalus: seinad seisku serviti paigal, katus kõikumata kaksiti peal, raha, vara liikumata, peatoidus puutumata!“
Muiste põletasid esivanemad surnud tules ära. Seda põletamist võib niihästi ohverdamiseks kui puhastamiseks lugeda. Surnu puhastati tules kõigest maapealsest roojusest ja saadeti siis ühtlasi ohvrina Toonele, — nii võiksime surnute põletamist seletada.
Surnute põletamine kadus ristiusu tulekuga, alal hoidusid osalt tänini mitmesugused tuletegemised, millel enam-vähem ohvri
116
