Tulekaitsjaks peetakse Võrumaal viruskundratki, kes ahjutuld korraldab, et see palkide külge ei löö ega tulekahju sünnita. Talle antakse tihti ohvrid. Ülepea näiks viruskundragi mõne korra tulehaldja osa esitavat. Peale selle kannab veel tulehaldjas vahel tuleema nime, kellele pruut pärast pulmi kas ahju ehk koldesse midagi ohverdab, enamasti raha ehk paelu. Rahaks võeti enamasti vaske, harvemini hõbedat. Antud ohver pidi tuleema, tulehaldja pruudi kohta lahkeks meelitama ja teda igasuguse tuleõnnetuse eest varjama.
Mitmed märgid lasevad aimata, et vanad eestlased ükskõiksusega tule peale ei vaadanud, vaid ta kultuse eest oma jagu hoolitsesid. Ei pidanud nad tuld ka otsekohe jumalaks, arvasid nad ometi tulel ja suitsul parandava, tervekstegeva, puhastava jõu olevat. Mõned märgid annavad veel tunnistust tulele antud ohvrist. Taevast maha sadanud tuld, pikse tuld võis rahva arvamise järele ainult rõõsa piimaga kustutada. Rõõsk piim esineb siin taevatulele antud ohvrina. Ehk jälle tulekahju ajal visatakse must kana tulle; must kana peab punase kuke lämmatama (Forselius, Eestlaste ebausu kombed, l. 34).
Ohvri maiku kannab eneses Viljandimaa komme leibade ahjupanemisel tükk taignat koldesse sütesse visata. Ülepea pühendab rahvas ahjule ja ahjutulele rohket tähelepanemist. Noorik peab pärast pulmi kohe tule ahju tegema ehk vähemalt halud ahju viskama. Jõulu hommikul on ahjukütmise kohus perenaise hooleks: ainult niisugusel korral on tuleval aastal õnnistust loota. Leiba ahju pannes peab peerg tingimata põlema. Vihtlemise ajal ei tohi ahjutuld segada; muidu äpardus. Sauna minejal tuleb peotäis soola ahju ehk kerisele visata, — siis toob vihtlemine kasu. Viljandi pool õpetatakse veel, et langetõbisel särk seljast lõhki kistagu ja pahema käega kohe põlevasse ahju visatagu, — siis kaduda haigus. Üleüldiselt tuttav on komme, et suust välja tulnud hammas kerisele — harva ahju — visatakse, ütlusega: „Kilk, säh luuhammas, anna mulle raudhammas!“
Tule põlemahakkamiseks tarvitati iseäralikka tulesõnu. Ei tahtnud tael tuluste löömisel süttida, siis lausuti: „Põletasid elumajad, sepapajad, veskikojad ja viis väljarahva tuba, aga nüüd sa ei hakka põlema!“ Need sõnad mõjuvad nii, et tael kohe süttib.
Põlevad söed esinevad mõjuva arstirohuna. Rabanduse puhul võetakse Järvas kolm tulist sütt, visatakse vette, antakse vett haigele juua, aga mõne korra visatakse ka vaskraha tulle, tehakse punaseks kuumaks, pannakse vette ja joodetakse haiget veega. Suu haiguse puhul kästakse Virumaal kolm tulist sütt võtta, jahtuda lasta ja siis sütega suud vajutada. Veel mõnesuguseid ohutamisi võetakse sütega ette, nagu näituseks põlevaid süsi heidetakse vette, posisetakse süte peale ja pestakse ennast selle veega (Hupel, Topographische Nachrichten II, l. 141).
Puudus võimalus kas inimest, looma ehk asja kudagi viisi tulega lasta kokku puutuda, võeti suitsetamine ette. Kõige sagedamini tarvitati suitsetamiseks kadakaid, aga nende puudusel muudegi puude oksi. Suitsetamine oli kas käesoleva häda arstimiseks ehk kaitseabinõuks mingisuguse tuleva pahe vasta, nagu kurja silma, sajatuse, nõiduse j. n. e. vasta.
Tuli ei tohi pärast lapse sündimist enne toast kustuda kui laps ristitud. Kardetakse, et kui tuli enne lapse ristimist toast kustub, vanapagan lapse ära vahetab oma lapse vasta. Lapse esimesse pesuvette pannakse põlevaid süsi; see varjab last nahahaiguste eest (Kreutzwald,
115
