see rist nagu kaitseks katku edasitungimise vasta püstitatud; vähemalt teatakse mujal, ka Saksamaal, ristidest, mida kaitseks katku edasikippumise vasta püstitatud. — Otepää protokollide järele on kihelkonnas selsamal ajal mitu risti, kus ohverdatakse. Tähendatakse, et peale selle veel ristteedelegi palju ohvrid viiakse. — Alistes kaebab 1713 õpetaja Örn, et Kariste Liplapi Hans varikus puuristi peab, seda kui ebajumalat austab, kumardab ja sellele ohverdab. Mitu korda on õpetaja manitsenud Hanssu selle risti ära hävitada, aga asjata. Viimaks laseb õpetaja risti ära põletada (J. Jung, Halliste ja Karksi kirikute ajalugu, l. 18).
Jõhvi õpetaja kirjutab 1652 ristidest, mis kihelkonnas väga mitmes kohas olemas (Beiträge V, I, l. 21). Porkunis räägitakse 1638 Assamalla küla ristist, mille juures palju ebausutempa tehtud. Ülepea oli igas kihelkonnas enam-vähem rista olemas, mille juures ohverdati. Helmes anti kirikukatsumisel 1683 ja mujal umbes selsamal ajal vali käsk, et kõik „ebausklikud ristid“ ära tulevad kaotada. 17. oktoobril 1671 avaldatud Rootsi seaduse § 9 määras: Kes ebausku peab lausumisega, ennustamisega ja muude kunstidega, kui ka ohverdamisega puude, järvede ja allikate ääres, seda karistatagu rahatrahviga ehk vangistusega vee ja leiva peale, ehk läbi lipu laskmisega, ehk peksmisega süü ja isiku järele.
Igatahes hävitas 18. aastasada katoliku ajast päritud viimsed ristid, mille juure veel evangeeliumi ajal ohvrid viidi.
Ohverdamine kalmudel ja kääbastel oli muistsel ajal üleüldine, kuid hilisemal ajal on need matusekohad enam unustusesse jäetud. Leiud ometi tunnistavad vanast harjunud viisist. Raha ja palju kalmudelt ja kääbastelt leitud asju langevad niisuguste kilda, mida surnutele hauda kaasa anti. Kuid omast kohast olid needki juba matmise ajal ohvrid surnutele. Pärastpoole viidi muidugi veel mitmel puhul kalmude ja kääbaste peale ohvrid.
Hauad, kalmud.
Hauaohvritest ei või me vaikides mööda minna, kui ka meie päevil neist vähe jälgi järele jäänud. Vanemal ajal pandi nende pääle palju enam rõhku. Muidugi mõista, olid need surnutele määratud. Haudadega ei taha ma siin ainult meieaegseid surnuaedade haudu tähendada, vaid niisama ka kalmusid, kääpaid ja isegi kivivaremeid, mille alt surnute luid leitakse. Niihästi ühed kui teised said oma jao ohvrid. Mõnegi ohvrikoha all on muistne matusepaik olnud. Näituseks Võu jõe kalda Jaanikeste küla lähedal ohverdati veel mineval aastasajal toomepõõsale, ilma et ohverdajad seal leiduvast kalmust vähematki oleksid aimanud. Uuemal ajal ohverdamisekohal kaevates on maa seest surnuluid leitud.
Hämaraid teateid ohvrite kohta annab juba Läti Hindrek, kirjutades: „Kuna nad surnukehasid, keda lätlased teine teise peale heitnud, mitu päeva kokku kogusid ja tulega põletasid, pidasid nad surmapidu suure kaebamisega ja joomisega oma viisi järele“ (XII, 6). 1428 kaevatakse, et eestlased tihti kirikutes ja pühitsetud matuseaedadel söömapidusid peavad, kus nad pakuvad surnud vanematele sööki ja jooki, mis nende usu järele neile trööstiks on, ja ka teisi paganuse kombeid peavad nad seal (Urkundenbuch II, 479). „Mälestuse-söömaajast surnutele kirjutab ka Hiärn oma ajaloos: Surnute, oma lähemate sugulaste haudu käivad nad iga
108
