kaupa võid, juustu, mune, kooka. Ühtlasi esinevad sel puhul „õnnistuse andjad“, lausujad, soolapuhujad. Kiriku uste lukutamise järele pannakse ohvrid aknalauale. Ülepea peetakse Rõuges 17. aastasaja lõpul suurt paganusepidu, mis viimaks õlle ja viina lakkumisega lõpeb. — Nõo kiriku juures käiakse lauritsapäeval ohverdamas. Ohverdatakse iseäranis palju raha ja vaha. Tähtvere mehed viivad korra 4 leisikat vaha Nõo kiriku juurest ära ja müüvad Tartusse. — Põlva kiriku juure voolab maarjapäeval 8. septembril palju väge ohverdama. — Saarde kirikus austati ühes anumas leiduvat neitsi verd (Amelung, Geschichte der Stadt Fellin, l. 74). — Karuse kirikusse viskavad 1680 haigete loomade omanikud raha ja muid asju. — Lihula kiriku varemetel ohverdatakse 1691. aasta kaebtuse järele tõnisepäeval.
Kabelid.
Palju enam ohverdati ometi kabelites ja kabelikestes. Viimsed esinevad sagedasti just nagu Uku ehk Tõnni vakad. Märgi ohvrid — piima, sula mett, leent jne. viidi vist vähemal mõõdul neisse, kuivi ohvrid seda enam. Kabelitessegi ohverdamisest räägivad mitmed vanad dokumendid.
Eestimaa konsistoorium kaebab 1647 Tallinna maapäevale, et endiste kabelite, aga ka ristide, hiite ja allikate juures palju ohverdatakse. Nimepidi nimetatakse Harjumaa Risti kirikut, Sõja Maarja kabelit Nigulas, Lauritsa kabelit Simunas, Olevi kabelit Karuses ja Pühtitsa kabelit Jõhvis. Virumaa kõige kuulsamaks kabeliks tuleb Sõja Maarja kabelit lugeda. 1647. aastal kirjutab Nigula õpetaja Scholbach selle kabeli kohta: „See on tõsi, et selle kabeli juures hirmust ebajumalateenistust peetakse ja heina-maarjapäeval väge Venemaalt ja mujalt siia kokku voolab abi otsima“. 1663 kirjeldab Olearius ohverdamist Sõja Maarja kabeli juures (Reisebeschreibung, 109); sellest on juba teises paigas kõneldud. 1667 kirjutatakse, et selles kabelis 20 inimest käisid üksteise järel altari ümber, vahaküünlad käes; sõgedad ja kurdid viskasid punast lõnga üles taeva poole. Selle tembuga lootsid nad nägemise, kuulmise tagasi saavat. 1698 kaevatakse uuesti suure ohverdamise üle kabelis. 1715 korratakse endist kaebtust (Beiträge zur Kunde Est.-, L. u. K. V, I, l. 20). Mitmest kihelkonnast voolas väge kokku Illuka Lahtepea kabelisse ohverdama. Niisama kuuleme 1647 ohverdamisest Simuna Paasvere kabelis.
Viljandimaal ohverdati kõige rohkem Suure-Jaani Risti kabelisse. Hupel kaebab 1774 (Topographische Nachrichten I, l. 156): „Kõiksugu vahakujusid panevad nad müüride aknaaukudesse. Siin nähakse sigimata naisi müüri ümber alasti tantsivat, teised söövad, joovad, teised uidavad metsas.“ Hupel näiks uskuvat, et Vastsemõisa kabeli müürid mingit endist paganaaegset templit ehk jumalateenistuse kohta esitavad. Müürid ometi on tingimata kristlusest pärit, aga vist oli seal muiste ohverdamisepaik ja niisugusena püsis see kristluse ajal, nagu ülepea ju paljudes muiski kabelites kristluse ajal ohverdati. Veel 1827 kirjutab Suure-Jaani õpetaja, et kabeli varemetesse uudsevilja, riidetükka, raha jne. viiakse (J. Jung, Kodumaalt VI, l. 42). Iseäranis rohkesti ohverdati 2. mail (Inland 1836 nr. 45).
Läänemaal olid ohvrikabelitest kõige kuulsamad Nigula Kirimäel ja Olevi kabel Saastnas. Mõlemad andsid tihti põh-
105
