deks. Endistele ohvrikohtadele ei jaksatud muidugi igale poole kirikuid ehitada, aga ehitati ometi kabelid ehk kabelikesi ehk pandi kõige vähemalt rist ristiusu sümboliks püsti. Endises paigas ohverdama harjunud esivanemad ohverdasid koha välimise kuju muutmise järele sealsamas edasi.
Preestrid ja mungad tunnistasid ohverdamise kirikutes ja kabelites tarvilikuks, seletades, et niisuguse ohverdamise tõttu põllumehe saagile õnnistus tuleb. Nad lasksid vilja ja aiavilja, liha, mune, võid, mett jne. altarile ohvriks tuua, just niisama kui esivanemad paganuse ajal olid harjunud seda oma kõrgemate olevuste meeleheaks ehk lepituseks tegema.
Ohvri saajateks nimetasid nad paganuse kõrgemate olevuste asemele ristiusu pühi isikuid ja märtrid. Ei siis ime, et vanasti pühale paigale ehitatud kirikute, kabelite, kabelikeste ja ristide juurde niisama sagedasti ohvrid viidi kui hiiepuude alla ja ohvrikividele. Juba 1428 hakkas Rooma kirik ise, hiljemini evangeeliumi kuulutajad kabelite vasta sõda pidama. 17. aastasajal palusid evangeeliumiusu õpetajad Rootsi valitsuselt sagedasti soldatid appi kirikute ja kabelite juurde paganuse jälgi hävitama. Mõne korra kuuleme niisugust appipalumist veel 18. aastasajal. Peale selle nõuavad mitmed kirikukatsujad kabelite ja kabelikeste hävitamist kui ka kabelite ja ristide asemete reostamist ja roojastamist. Veel 1812 arvab kirikuvalitsus tarvilikuks järgmise määruse anda: Kui kusagil paganuse kombeid ehk ebausklikku ohverdamist peetakse, peavad mõisnikud need puud maha raiuma ja ära põletama, kivid purustama ja laiali loopima, pärast aga maa laskma üles künda, niisama lagunud kirikud ja kabelid ära lõhkuma ehk, niipalju kui võimalik, hoolt kandma, et neid kohti ebausklikuks otstarbeks kurjasti ei tarvitataks. Trahv ohverdamise ja muude paganlikkude kommete eest tuleb olude järele määrata.
Mõnigi kabel ja kabelike langes hävitusele ohvriks, aga sellega ei lõppenud seal ohverdamine. Ööseti tõid inimesed varemetele ja risti asemele veel ohvrid. Mõnes kohas viisid ohverdajad oma annid koguni kirikussegi, ei ainult Rooma usu ajal, vaid isegi evangeeliumi valguse päevil. Kaua, kaua kestis võitlemine niisuguse paganuse ohverdamise vasta.
Vanad kirjad, nimelt kirikukatsumise-protokollid teavad niisugusest ohverdamisest palju kõnelda.
Paavsti ajast saadik näikse Ridala kirikus 17. aastasaja esimesel poolel veel mitu altarit olevat. 1639 kirjutatakse, et kirikus kahele kõrvalisele altarile ohvrit viiakse. Ei päästud kirikusse, pandi kirikumüüri pragudesse raha ja muid anda.
Risti kirikukatsumise-protokollis kaevatakse 1648, et selle kiriku juures Eestimaa kirikute seast kõige rohkem ebausupruukisid peetakse. Kaks pühapäeva pärast peetripauli-päeva tuldavat sinna väga kaugelt kokku ohverdama ja pidu pidama (Beiträge z. Kunde Est.-, L. u. K. V, l. 17). Helme protokoll 1668. a. kõneleb suurest ohverdamisest kiriku juures Maarja taevaminemise päeval. 1683 antakse määrus kõiki ohvrikohti roojastada ja rista hävitada. — Võnnus ohverdati 1680 kiriku nimepäeval, jakobipäeval; tihti käidi alasti ümber kiriku ja annetati vahast loomi. — Rõuge kirik seisis veel 1689 ööd ja päevad ohverdamiseks lahti. Issanda ihu päeval priisatakse ja prassitakse hirmsasti. Rahvast voolab sinna ligidalt ja kaugelt palju kokku, isegi Lätimaalt ja Venemaalt. Põlevad küünlad pannakse laua peale, ohverdatakse hulga-
104
