Lehekülg:Eesti mütoloogia III Eisen.djvu/10

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

ja vahast käsi. Mujalt teame, et mitmesuguseid vahast loomi ohverdati. Elusate laste ohverdajatega oleks Rootsi valitsus valjult ümber käinud, neid endid vist surmaga nuhelnud.



Rahvaluule teated.

Varemaid ajaloolisi teateid inimeseohvri kohta toetab hulk rahva suust saadud sõnumid. Siia langevad kõige pealt kirikusse müüritud isikud, kes ehituseohvrina, omast kohast aga ka palveohvrina esinevad, et Jumal kirikut õnnistaks ja kõige kahju eest kaitseks. Lossidesse müüritud isikuid sellevastu võib ehk enam harukorral ehituseohvriteks arvata; palju enam peavad niisugusel puhul müürid kuriteo jälgi katma (Eesti Kirjandus 1915, nr. 3: Kodumaa kirikute ehitamine). Mõni laps võis siiski lossides ehituseohvrina aset leida.

Ühe Läänest saadud teate järele saab jõkke uputatud rahakasti kõige hõlpsamalt kätte, kui seks väike laps jõehaldjale ohverdatakse. Muud emad ei taha seks oma last anda, aga mõni lapseline tüdruk on varsti peale lapse sünnitamist nõus, sellest kahesugust kasu korraga lootes: pääseb esmalt häbist inimeste ees vabaks ja saab teiseks uputatud varandusest osa. Õnnelikkudest tagajärgedest vaikib ometi rahvasuu.

Lepituseohvrid, tunneb rahvasuu palju enam. Iseäraliku süü lepitamiseks saadeti süüdlane surma. Surm pidi süü nagu heaks tegema. Sarnaste lepitamiseohvrite hulka võime elavalt mahamatmist lugeda.

Elavalt mahamatmist varguse eest nõudis selleaegne seadus. Meie mereäärseis linnades maksis Lüübeki seadus, peale muu Tallinnnaski. See Lüübeki-Tallinna seadus määras 1257. aastal: „Naisterahvas, kes varguse pärast poomisesurma teeninud, maetagu naiseliku au pärast elusalt maha“ (Bunge, Arhiv, 4, 267). On olemas üks piiskopp Jasperi kohtuotsus 27. jaanuarist 1513 ühe vargatüdruku kohta. See tüdruk, kes 100 marka 29 shillingit varastanud, mõistetakse elusalt mahamatmisele. Muidugi täideti see seaduse najal antud otsus (Beiträge zur Kunde Est-, Liv- u. Kurlands I, l. 189—190). Teadu pärast ei esinenud see kohtuotsus ainsana, kuid kõiki ei ole kirja pandud. Seda rohkem on neid rahvasuu alal hoidnud. Kui ka piiskopp Jasperi poolt elavalt hauda mõistetud tüdruk lätlane oli, ei tähenda see palju, sest vali seadus maksis niisama eestlastegi seas.

Vana rahva jutu järele maeti põllult vilja varastanud isik elavalt põllule maha, nii et ainult pea välja paistis. Sedaviisi võis varas veel tüki aega vilja vaadata, ilma selle ligi pääsmata. Niisuguseid varaste elavalt mahamatmist kohti näidatakse mõnda meie maal. Tõstamaa Kastnas tunneb rahvas praegu alles koha, kuhu põllult vilja varastanud mees elavalt maha maetud. Teisendi järele tapnud tüdruk poisi ära, kes teda tõmmata tahtnud. Karistuseks maetud tüdruk elavalt maha. Hanila Esivere külas varastanud mees põllult vilja. Kaevatakse põllu sisse auk, mees elavalt sisse, pea üksi välja, pea adraga otsast. Üks Kihelkonna Pidula naine omandanud enesele võõralt väljalt adravanna. Süü lepitamiseks maetud naine kaelani mulla sisse ja seepeale küntud tal pea otsast ära (Körber, Oesel einst und jetzt, lk. 63—64). Kadrina Valumäel ütleb rahvas üleüldise põlluvaraste elavalt matmise paiga olevat (Jung, Muinasaja teadus III, 158). Sedasama viisi


9