88
kangke| ninck kannab suhremba koorma| kudt temma issi on| keib kuumulis koorma all| waid karro neelab tedda pessa kaas hoopis erra. Kus pörn maust jehb? (=Gleiches zieht sich zum Gleichen.) Kuhlaps| tühhi loom. Suh on süddame tulck. Lihw teeb sedda Sauwa sitkex. Kus sa sedda koira löht echk silletat| sedda peab temma icka meeles. Kurri ep woib üxkit errawotma. Tee on ubbamb (oamb) minnis| kudt tullis. Issi nehha| loida| tunda. Weix johxeb ulla. Mis toi tullis| se soi ollis. Libbe keel| kibbe meel. Kurtus ommast Ihhust| heitis ommast Leehast. Tühhy teeb torro. Igamees teeb omma Tabba perrast.“ (Kaks mõistatust on järgmised): „Lip Lippe pehl| lapp lappi pehl| ilma nöhla pistmata“ (kapsas). „Alt söhb| pehlt sittub“ (oherd).
Nii palju leiame wana rahwa tarkust Göseken’i raamatust. See wana tarkus on kõige pärast korjatud muinastarkuse algus ja saab wist seks ka jääma. Meie paneme kõik need wanad-sõnad ja 2 mõistatust nüüdsesse keelde, et neid paremini praeguse keelega wõrrelda.
„Mida armsam laps, seda kibedam wits. Tõbi tuleb hobustega, kuid läheb härgadega jälle ära. Parem lehm lüpsis kui tapis. Jalapoisid nopped poisid. Kuda maa, nõnda wiis, kuda lind, nõnda laul. Saksa rahwa tuisk on maa-rahwa usk. Kus haige, sääl käsi; kus arm, sääl silm. Rikka mehe tõbi ja waese mehe õlu on kuulus. Ema pistab lapsele nisa suhu, aga ei pane meelt päha. Naaber koorib naabri persse. Üks kaaren ei raiu teise silma pääst. Üks kurat nii hää kui teine. Üks kärnane lammas ajab terwe karja kärna. Saol sõidab saks, udul hulgub hunt. Hää mees lööb, heris ähwardab. Saksa uni on sandi sööma-aeg. Siga pöherdab sauna pärast. Lind kallub wibul. Rikas saab waewalt taewasse. Mine hiire hinge pääle, kasi kassi kaela pääle. Tõde on kuulja, wale nägija, (ehk: kuulmas on tõde, nägemas wale). Suu suitseb, habe wäriseb, lõuad lõdisewad, hambad kärisewad. Kus on päike põletamas, ei ole ial hää. Päike kaswatab kanad, wiht lapsed. Roobi suits ja tuki wing on Saksa
