83
kustut küll, Et sinno Armo nehme, Ninck Ussus kindlat jehme, Et Jummal ollet meil.
Echk meil on Rohgk kül olnut, Ja lihga Lusti kaas, Ninck lebbi meil on tulnut So hirmus Weeha tahs, Doch tah’xit Armust sinna Se Andix lasta minna, Et maxnut on so Poick.
„Ni sahko ickas toitut Mo Hing so Wehje sees, Ninck Christo siddes hoidtut Keicksuggo Patto ees, Et temma ilma Nelja Woix kaunist neuta welja, Ninck ella iggawest.“
Nagu näeme, ei ole neis lauludes keele poolest edu, aga laulda wõib neid küll.
Henricus Göseken ja tema aeg.
Aasta 1660 oli Eesti kirjandusele selle poolest tähtjas, et Eesti keele Tallinna murdele teine grammatik wälja tuli. Selle uue grammatika kirjutaja oli Henricus Göseken, Saksamaalt meie kodumaale tulnud mees, Hannoveri Braunschweigist pärit, Läänemaal Kullamaa kihelkonna kirikuõpetaja, pärast ka ümberkaudse koha praost ja Tallinna kuningliku konsistoriumi liige (assessor). Ka temal kui wõõra maa mehel wõis Eesti keel raske õppida olla, kuid siisgi on ta sammu edasi astunud ja selle keele weel wähe paremini ära õppinud kui Müller, Stahl, Rossihnius ja kõik need, kes enne teda kirjutasiwad, ehk nimelt Rossihnius küll ajasõna -da ja -ma lõpuga ja mõne keelepeensusega paremini toime sai kui Göseken. Kui ka Gösekengi Saksa keele kütkesse kinni jäi ja Stahli põhjal seisis, oli ta ometi esimene, kes ka juba wähe rohkem tähelepanemist üksikute sõnade tähenduse ja murrete ning rahwa keele pääle juhtis. Oma grammatikale andis ta päälkirjaks Ladina keeli «Manuductio ad Linguam Oesthonicam» ja Saksa keeli „Anführung zur Öhstnischen Sprache,“ Tallinnas trükitud ja kirjastatud Adolph Simoni juures. Oma grammatika on Göseken hulgale kõrget sugu meestele ja naestele pühendanud, kelle nimed raamatu eesotsas nimetatud, keda
