Eesti keel enne kirjandust.
Eesti keel muinasajal.
Eesti keele mõistja küsib, kui ta selle keele üle järele mõtleb: Kust on Eesti keel saanud, ja mil on tema algus olnud? See on loomulik küsimus. Igaüks, kes kirjadest inimeste mõtteid tundma õpib, see peab ju kõige enne selle keele alguse järele küsima, milles need kirjad on üles pandud.
Eesti keel on Soome, Liiwi, Wepsi ja Wadja keelega ühest tüwist tekkinud. Need keeled on muistsel ajal nii hästi kui üks keel olnud, ehk küll ka siis on murde wahesid olnud; see ei ole kahtlane. Terwel põhja-Wenemaal on hallil muinasajal inimesi olnud, keda nii hästi Soome kui Eesti rahwa esiwanemateks wõime arwata. Juba enam kui kahe tuhande aasta eest on Eesti rahwa esiwanemad selsamal kohal elanud, kus praegu Eesti rahwas elab. Aga enne seda aega on nad Aasiamaalt siia tulnud, sest nende keel ja iseloom näitab, et nad Mongoli sugu rahwas on.
Greeka ajaloo-kirjutaja Herodoti „melanchlained“ (mustad kuued), aastat neli sada enne Kristust, ja Rooma ajaloo-kirjutaja Tacituse „aestid“ Kristuse sündimise aja ümber ei ole muud olnud kui praeguste eestlaste esiwanemad. Niisamati oliwad ka need liiwlased ja eestlased, kes 5. aastasajal Rooma keiser Theodorichile merewaiku kingituseks wiisiwad, ja need eestlased, kellest Inglise kuningas Alfred Suur 9. aastasajal kirjutas, praeguse Eesti rahwa esiwanemad. Selle
