80
ära tehtud, ja see on: need pulmasoowid on esimene proow Eesti keelt luulde mõõdul tarwitada. Mõõt neis luuletes on laitmata, kui ka sisu palju ei kõlba. Nad näitawad ka seda elawat osawõtmist, mis Eesti keele wastu üles näidati.
Neist pulmalauludest näeme ka päälkirja lehtedelt, missugused raamatutrükikojad 1637—1651 Tallinnas oliwad: Esimene laul on J. Reussneri lese, teine selle sama ja kolmas Heinrich Westphali trükikojas ilmunud. Nõnda siis on Tallinnas juba mitu trükikoda olnud, kuid Stahl laskis oma kirjad Riias Schröderi juures trükkida.
Esimesed mõõduga ja riimidega kirikulaulud.
Nagu teada oliwad koralid, mida enne Müllerit, Stahli ja Rossihniust, nende ajal ja pärast neid kirikutes lauldi, üsna ilma mõõduta, nende järele laulmine siis raske ja ka wist ilutu. Seda nähti aega mööda ära ning hakati mõõduga koralite pääle mõtlema, see on niisuguste kirikulaulude pääle, mis täiesti wiisidele sündsad oliwad selle läbi, et nende silbid loomu järele loetud oliwad. Juba pulmalaulud oliwad näidanud, et Eesti keelt küllalt wõidi mõõduga lauludeks tarwitada. Piiskopp Joachim Ihering Tallinnas kutsus mitmed kirikuõpetajad kokku, nende seas praost Göseken Kullamaalt, Brocmann Kadrinast, Martin Gylläus Keenist ja teised, kes lauldawaid laulusid pidiwad soetama. Suurem töötegija ja raamatu toimetaja oli Mag. Abraham Winkler, kes 1641 kuni 1657 Tallinna doomkiriku õpetaja oli. Nende meeste ühendatud jõuul ja nõuul ilmus ka siis aastal 1656 esimene kirikulauluraamat küll Stahli kirjawiisis, kuid mõõduga ja riimidega laulud sees. Need meeldisiwad muidugi kogudustele palju rohkem. Kui ka Stahl weel elas, siisgi oli uus lauluraamat ilmunud, aga tema suri juba 17. juunil 1657 ära, nõnda siis nägi ta, kuda teised sammu edasi astusiwad, mis
